NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50
eng  /  esileht  /  login

Rasmus Kaljujärve "Aktsioonist" (ja ka teistest)


Rasmus Kaljujärve "Aktsioonist" (ja ka teistest)
Aare Pilv

Rasmus Kaljujärve aktsioonile Põhuteatris 4. juunil olen seni leidnud vaid ühe põgusa vastukaja Kadri Simsoni blogist – seda on loomulikult vähe. Mõnes mõttes on see vastukaja vähesus muidugi seletatav ehk ka aktsiooni enda iseloomuga – väga isiklik etendus, mida sisu pidi kommenteerides on kerge muutuda ebadelikaatseks; jäi tunne, et publik oli ses aktsioonis pigem nagu vaikiva pihiisa rollis, kes tunnistuse vastu võtma pidi ning oma aplausiga absolutsiooni andma.
See oli NO-teatri isikuaktsioonide hulgas kolmas - varem on olnud Kristjan Sarve "99X" ja Jaak Printsi "Täna õhtul Jaak Prints". Kuid tingimisi võib siia ritta lisada veel kaks. Esiteks "Ulgumerelainetel" (22. XII 2005), kus katse käigus etendust purjuspäi mängida tekkis Tambet Tuisu pisiaktsioon, kus ta luges ette oma varem kaine peaga valmis kirjutatud kirja selle kohta, mida ta asjast arvab – see ilmutas Tuisu näitlejaloomuse kohta nii mõndagi olulist (olen sellest põhjalikumalt kirjutanud NO 2007. aasta ajakirjas lk 44-55). Teiseks aktsioon "Pekingi ooper" (20. I 2009), mille teine vaatus oli Mirtel Pohla rollisimultaan - teised näitlejad valisid käigu pealt suvalisi stseene, millesse Pohla pidi ilma ettevalmistuseta sisse lülituma – samuti midagi, mis Pohla näitlejaloomuse kohta ilmekaid asju ütles, kuigi ilma mingi näitlejapoolse lavalise metakommentaarita (mis ongi ehk just kõnekas Pohla puhul, kelle anne näib olevat korraga väga tehniline – sellest võime kiireteks ümberlülitusteks – kui ka väga intuitiivne – sellest mulje, nagu olnuks Pohla näos aktsiooni lõpus olnud mitte ainult lihtne väsimus, vaid ka mingi isiklik emotsionaalne läbitrööbatus).
Lühike kirjeldus. Rasmus Kaljujärv joonistas alguses kriidiga lavale oma lapsepõlvemaja põhiplaani ning hakkas seejärel jutustama lugusid oma elust, mis on olnud kas traumaatilised juhtumid või harva ka positiivsed kõrgpunktid (emale ja vennale tekitatud füüsilised traumad, pere lahkuminek, armastuseasjad); lood olid lihtsad, kuid kindlalt vormistatud. Ainsaks katkestuseks selles lugudevoolus oli hetk, mis Kaljujärve sõnade kohaselt on olnud kõige õnnelikum ta elus – ta ise seismas koos tüdrukuga suveöös autotulede valgel, taustaks mängimas U2 "With or Without You". Etenduse teine pool algas sellega, et lavale tõmmati seni nurgas musta riide all peidus olnud hiiglasuur peegel. Selle ees hakkas Kaljujärv otsekui harjutades esitama lõike oma rollidest, neid mitmes võtmes läbi mängima; kõige pikemalt üht stseeni "Hirvekütist" (mis tunne on kuuliga pihta saada – ei mingit), aga ka Julia repliik "Juliast", vist ka mingi lõik lavastusest "Vahel on tunne...", sugutamistants "GEPist", mõned reklaamlaused (võib-olla midagi veel, aga ei meenu rohkem), ja sinna sekka ka mõned hetked sellesama aktsiooni esimesest poolest, mis nüüd astus ühte ritta Kaljujärve muude rollidega (sealhulgas paar korda kordunud tugev ja järsk lükkamisliigutus, mis esimeses pooles märkis ema ning truudust murdnud tüdruku eemaletõukamist, nüüd teises pooles tegi ta seda liigutust iseenda peegelpildi suhtes). See kõik kasvas üle püüdeks oma peegelpildini läbi murda, seda emmata, isegi suudelda – mõistagi võimatu ülesanne. Lõpurituaalina joonistas Kaljujärv peeglile oma peegelduse piirjooned (mis meenutas natuke seda, kuidas mõrvapaigal surnukehade asendit märgitakse), võttis oma sõrmest verd ning täputas seda nende piirjoonte sisse. Seejärel jalutas lavalt minema.
Kaljujärve aktsioon näis samuti esindavat tema näitlejaisiksuse eripära nagu eelmised aktsioonid teiste näitlejate suhtes. Võrdlus Sarve ja Printsiga aitab seda esile tuua. Printsi aktsioon oli peen mäng isikliku ning võõra vahel, panused selle peal, kuivõrd saab intiimset eneseavamist lavastada võõra sõna abil (korraga nii vaatajat pettes – sest lood olid osalt laenatud – kui ka tõesti ikkagi ennast avades), nii et see hakkas mõjuma teatava üldistusena näitleja kohta üleüldse ning oli vabalt ette kujutatav korduvalt mängitava lavastusena. Kaljujärve aktsiooni seevastu korduvalt esitatavana ette ei kujuta – olulisel määral tuli selle aktsiooni mõju just sellest, et seda mitu korda esitada pole võimalik - ega mõttekas. Selle etenduse siirusetingimused kehtivad vaid tema ühekordsuse puhul. Kuigi osutatakse tolle ühekordsusegi küsitavusele – peegli ees harjutas Kaljujärv ju ka paari lauset tollestsamast aktsioonist endast –, osutati põhimõtteliselt sellega ei millelegi rohkemale, kui et Kaljujärve enesekirjeldus polnud spontaanne, vaid esitust on harjutatud; seda mingi puudusena näha oleks sama, mis heita ette kellelegi, kes enesest kõneleb, et ta jutul on struktuur ja tähendused – et ta kasutab keelt, mida ta ei mõtle välja kohapeal.
Kristjan Sarve aktsiooni idee ja mõju oli samamoodi ehitatud sellele, et seda mitu korda esitada polnuks võimalik ega mõttekas. (Meenutan, et just Sarv ja Kaljujärv olid NO99 manifestilaadse avalavastuse "Vahel on tunne..." näitlejad ning just Kaljujärv oli Sarve aktsiooni lavatagune tugijõud.) Kuid tolle ühekordsuse põhjused olid teistlaadsed. Mõlema aktsiooni taotlus oli korda saata mingi akt, mis poleks mitte ainult etenduslik sündmus, vaid ka sündmus näitleja vahetus elukoes – ning just sellest tuleb võimatus neid mõttekana korrata, sest elu kulg ise koosneb ühekordsetest kordamatustest (sünd ja surm ise on sellised ning struktureerivad enda järgi ka nende vahele jäävat). Erinevus Sarve ja Kaljujärve aktsioonide vahel seisneb erinevates "psühhofüüsilistes registrites", millesse kumbki akt oli sihitud. Sarve rituaal toimis füsioloogilisel ja tungilisel tasandil, see oli teatav "lunastus liha kaudu ja liha ületamise kaudu", liikumine selle poole, mis peitub teispool kehalise ammendumist, vajumine enda subjektsusest läbi nagu pehkinud põrandast. Kaljujärve rituaal (jah, muidugi oli seegi rituaal) toimis narratiivsel, enese tähendustamise, enesekontseptualiseerimise, subjektsuse tasandil, see oli "lunastus enesejutustamise ja selle ületamise kaudu", liikumine selle poole, mis peitub teispool selle väljakõnelemist, mida tavaliselt avalikult endast ei kõnelda, kokkupõrge enese kui jutustatava ja esitatava looga (mida sümboliseeris see peegli läbimise katse). Ja mõistagi on see kooskõlas sellega, milline paistab olevat Kaljujärve kui näitleja loomus – hoiakus teatav inimlik võrdsustunne vaatajaga, teatav vahetu emotsionaalse peegeldussuhte püüdlus (erinev nt nii Tuisu marionetlikkusest, Sarve sissepoole pööratud tungilisusest kui ka Printsi võbelevast voolitusest). Ja kõige selle taustal mingi tume element, mida hoiabki ehk vaos vaid teadlikkus peeglist.
Võiks ehk öelda (väga lõdva üldistava paralleelina), et NO99s on toimunud kolm eneseläbimise rituaali, mis vastavad kolmele lacanlikule "vallale". Printsi aktsioon oma erinevuste mängu ning kunstilise kultiveeritusega ning lahustumisega Näitlejasse kui elurolli vastab Sümboolsele vallale (keel, struktuur, seadus); kuivõrd surmatung on Sümboolse valla mask, nagu Lacan on öelnud, on loogiline ka Printsi aktsiooni lõpp intertekstuaalse (st "mitte algupärase") "Helgi Sallo kadumisena". Kaljujärve aktsioon vastab Imaginaarsele vallale – (enese)kujutiste, kujutluste, ka meelepetete vald, mille algpunktiks on "peeglifaas", kus inimesel tekib taju endast kui isest (kellestki, kellel on kindlalt piiritletud keha ja kes seetõttu on ühtaegu nii iseseisev kui ka teistest saatuslikult eraldatud), ja millesse on juba algusest peale sisse kirjutatud enesest võõrandumine. Sarve aktsioon vastas Reaalse vallale – Reaalne kui sümboliseerimatu ja imaginaarsele vastanduv vald, milles ei ole puudumise ja kohalolu vastandust (sealhulgas ka vastandust minu ja teiste kehade vahel, ammugi mitte mu enda ja mu peegelpildi vahel).
Mis mõjus Kaljujärve aktsioonis kõige rohkem? Esiteks see, et tõenäoliselt oli nii skript kui lavastus Kaljujärve enda poolt – tähelepanuväärne enese-valdamise võime. Teiseks – see julgus ise, mida sellise aktsiooni läbiviimine nõudis; see julgus oma imaginaarse intiimsuse piiridest välja murda on võrreldav Kristjan Sarve julgusega anda end oma keha füsioloogilisuse kätte. Kolmandaks – kui suur peegel lavale ilmus, kartsin, et siit tuleb jälle see vana peegli-klišee (noh, nagu ikka - enesega silmitsi olek jne); aga asja päästis see, et Kaljujärv suutis oma peegelpildi mängida enda lavapartneriks. Ma ei tea, kas sõltus see ehk ka peegli asetusest (see oli kergelt diagonaalis, mitte otse näoga publikusse), igal juhul mingist hetkest alates tekkis kerge illusioon, et laval on kaks Kaljujärve, mitte pelgalt Kaljujärv oma peegeldusega. Ma arvan, et tänu just sellele efektile, et peegelpilt ei jäänud pelgaks sümboliks, vaid hakkas ka meeleliselt toimima, saavutaski aktsioon oma lõpliku kõhedavõitu iva; võimatus peegelpinda läbida oli lavaliste vahenditega läbi mängitud. Kui tolles kõhedas konkreetsuses mingi lunastuslik moment peitub, siis ehk just selles, et seda võimatust on võimalik lavalise kohalolu kaudu esitada.
Kavalehel ütleb vend Hendrik: "Rasmus saab õnnelikuks siis, kui ta mõistab, et ta juba on õnnelik." See kõlab väga trööstivalt – teada, et tegelikult sa juba oledki mingis teadvustamatus mõttes õnnelik. Selleks on vaid vaja uskuda, et peegliga silmitsi olles on õnn võimalik juba siinpool peegelpinda, enne sellest võõrandavast pinnast läbi murdmist. Aga kas sellega muutuks õnnelikuks ka see Rasmus, kes on teispool peegelpinda? Kes teab.

Rasmus Kaljujärve Aktsioon toimus NO99 Põhuteatris 4. juunil 2011
Algversioon - http://aaree.blogspot.com/2011/06/rasmus-kaljujarve-aktsioonist-ja-ka.html