NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49
eng  /  esileht  /  login

Sirbi aktsioon


4. augustil kella kuue paiku kogunes teatri NO99 ruumidesse umbkaudu 50 inimest. Nad suunati ruumi, mis meenutas klassituba. Igal laual ootas sadakond värsket Sirbi numbrit, mis just saabunud trükikojast ning iga ajalehepaki kõrval punane pastapliiats. Sirp nr. 3069 tiraazh erines “liigikaaslastest” oma tagumise lehekülje poolest. Seda täidab tavaliselt reklaam, nii pidi olema ka sellel korral, kuigi nr. 3069 tagumised küljed jäid trükivärvist puutumata (kui päis ja impressum välja arvata). Erinevus ilmnes seega viisis, kuidas reklaam tagumisele küljele tekkis – kondiauru ja punaste pastapliiatsite abil. Aega oli kolm tundi, Sirpe ligi viis tuhat. 
Kui Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper rääkisid vajadusest püüda reklaamida NO99 uut (NO96) suvelavastust “Seitse samuraid” viisil, et ilmneks tegijate vastumeelsus reklaami enesestmõistetava positsiooni suhtes ja teisalt tõrjuv suhtumine reklaamimise kindlalt etteantud piiride suhtes, tundus asi väga huvitav. Kuna tegu on esimese Sirbiga, mille tagumine külg on lõviosas trükivaba ning samas ka kromaatiline, siis peeti vajalikuks, et avaksin mõningaid mõtteid sellise “afääri” teostamise mõttekuse osas.

Kultuurisfääris, kus suurem osa reklaamist on pigem teavitav kui väärtustav, on reeglina võimalik kõiki kommertsreklaami valupunkte eirata, neist mööda minna. Kultuurisfääris on adressaadi eksitamine palju vähem võimalik kui kommertssfääris, kultuuriteate tõeväärtus on alati mingi piirini kindel. Teisalt – reeglina ei mõjuta ükski teatri- või kontserdireklaam “tarbija” hirme või ebauske, vaid püüab lihtsalt tekitada huvi.
Siiski võib mõtiskleda teemal, kuidas kultuurisündmustest teavitada. Hakkamata vahet tegema erinevate praktikate (kirjandus, film, kujutav kunst jne) reklaamil, peab ju tunnistama, et mõnes osas kommertsreklaami ja kultuurireklaami väljundid kattuvad (võtkem kas või out-door pinnad, mida on kasutatud ka “Seitsme samurai” reklaamimiseks). ETV edastab ainult kultuurireklaami (kanal nimetab neid ise tabavalt “kultuuriteadeteks”). NO96 dilemma – kuidas saada publikut suvelavastusele ilma traditsioonilise “teavitamiseta” – on muidugi väljunud oma piiridest ning “teavitamine” kõlab linnaruumis seisvate plakatite, spetsiaalse ajalehe ning “Sirbi” punaseks kirjutatud tagakülgede taustal juba eufemismina. Tegu on pigem reklaamikampaaniaga, kuid toon ära mõned põhjused, miks tundus kõnekana haarata “Seitsme samurai” reklaamimise alla terve Sirbi tagakülg.
Esiteks muidugi vorm. Avanes pea et ainulaadne võimalus teha midagi, mida võiks nimetada lo-fi reklaamikampaaniaks. Reklaami esteetiline kvaliteet on eriti kommertsreklaami sfääris muutunud eesmärgiks omaette. Tundus ahvatlevana teha ambitsioonikat reklaami mitte ülikallile kriitpaberile ning viisil, kus värvilahenduse eest kannavad hoolt punased pastapliiatsid ning inimese käekirja eripärad, kusjuures “käsitöö” tingib tõsiasja, et pole kaht täpselt ühesugust pinda, iga Sirbi tagakülg on ainulaadne.
Teiseks muidugi sõnum, idee, mille kohaselt reklaamitaks “Seitset samuraid” nii, et sõnumid on reeglina reklaamitavaga abstraktselt seotud; otsene, osutav, “puust ja punaseks” seos puudub, reklaamipind saadetakse mõnes mõttes raisku, sest puudub osutav väärtustamine (a la ““Seitse samuraid” on tõesti hea etendus!”). Niisiis, seal, kus peaks olema tihedalt reklaami ja kultuuriteateid, ilutsevad hoopis käsitsi kirjutatud, aforismi-laadsed lõigud lavastusest, või hoopis Jaapani klassikute (näiteks Basho) haikud. Seega, seos on olemas, seda kahes mõttes. Esiteks muidugi nii, et “Seitsme samurai” loos pesitsev elufilosoofia kajastub Sirbi tagakaantele kantud tekstide mõtetes. Kuid teiseks tundub väljenduvat sarnasus viisis, kuidas kõnealune idee sündis ja teostati. Nii nagu samuraid ja külarahvas kaitsesid oma kogukonda koos, nii sündis ja teostus ka “Seitsme samurai” teavitamine Sirbi tagaküljel ühistööna. Kõlab ehk siirupiselt, kuid kui poleks olnud sõprade ja mõttekaaslaste erksust, huvi ning valmidust kaasa lüüa, poleks ettevõtmine teostunud.
Kolmandaks muidugi kontseptsioon, küsimuse heitmine: kas kultuurisfääris oleksid vajalikud kampaaniad, mis väljuksid “teavitamise” raamidest? Kas kultuurireklaam peaks olema rohkem kui vahend, kas see võiks toimida ka eesmärgina, kus sõnum ei peitu ainult reklaamitavas objektis, vaid ka sõnumis endas? Kas “madal profiil” või reklaamimise piiride kompamine? Tõsi, loodetavasti ei saa mõni pisut julgem marketingijuht oma toote või teenuse tutvustamiseks siit ideed…

Dilemma seisnebki selles, et kogu ettevõtmine järgib sügavamas olemuses reklaamisfääri loogikat. Tahtlikult või mitte, positiivselt või negatiivselt, aga NO99 paistab oma sammuga silma, eristub – “eristuma” aga mõjub eriti kommertssfääris võluverbina. “Seitsme samurai” kampaania sõnum on positiivne – oi, kuidas firmad kardavad reklaame tellides, et näiteks tingiv kõneviis võib rääkida “positiivsuse puudumisest”. Sõnaga: käsitsi kirjutatud aforismidest ja paradoksidest hoolimata reklaamitakse siiski “Seitset samuraid”, reklaamitakse teatrit NO99 ja teistsuguseid, enesestmõistetavusi vältivaid lähenemisviise, sealhulgas ka reklaamile – mis tekitab efektse paradoksi, mille kohaselt ei taheta küll provotseerida, kuid siiski provotseeritakse. Ka siinne kirjutis võib mõjuda kõnealuse lavastuse reklaamina, kuigi pole sellisena mõeldud. Aga asi on iseenesest lihtsam: kogu ettevõtmises oli siirust ja solidaarsust.

Jan Kaus,
NO99 loomenõukogu liige

Ilmunud ajalehes Sirp 12. augustil 2005.