NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50
eng  /  esileht  /  login

Põhiprogrammist toodi esile Uku Uusbergi töö


Eesti teatri festivali «Draama 2010» lõppedes nentis leedu teatriteadlane Edgaras Klivis, et hea teatri nägemiseks tasub sõita Eestisse. Eelkõige Tiit Ojasoo juhitavasse teater NO99sse. Just NO99 lavastused «Kes kardab Virgnia Woolfi?», «Pea vahetus» ja videosalvestis «Ühtse Eesti Suurkogu» said Tartus toimunud teatrifestivali väliskülalistelt enim kiita.
Teatriteaduse õppejõud, leedukas Martynas Petrikas lausa lahterdas festivali kaheks: NO99 ja teised. «Teised pole halvemad ega paremad. Aga need on nii erinevad, et neid pole aus võrrelda,» põhjendas ta.
«Pea vahetust» festivali tipplavastuseks pidav Läti teatriliidu juhatuse liige Janus Johansons loodab, et just see teater, mida püüab luua Uku Uusberg, on teater, mis tuleb pärast postmodernistlikku ekshibitsionistlikku teatrit. «Ta on lavastaja, kes otsib ja leiab. Ta teab, mida ta teatris tahab,» arutles Johansons.
Teatriteadlane ja Läti rahvusteatri kirjandusala konsultant Ieva Struka tunnistas, et on teatrit teadlasena vaadelnud kakskümmend aastat ja lõpuks on täitunud ta unistus teatrist. Unistuse täideviijaks oli Uusbergi «Pea vahetus».
Kuigi 7000 külastajaga festivalil «Draama 2010» mängiti kokku 37 lavastust, kujunes teatriteadlastest ja lavastajatest koosnenud väliskülaliste arvamus suuresti Madis Kolgi kureeritud põhiprogrammi valitud kaheksa lavastuse põhjal.
Peale NO99 lavastuse tõsteti enim esile Von Krahli teatri töid – «The End», «Kuningas Lear» ja videosalvestisena festivalil näidatud «Eesti meeste laule». Kui  «Eesti meeste laule» kiideti lavastajatöö ja muusika tõttu, siis «The Endi» juures hinnati eelkõige ideed. Vabakutseline teatrikriitik Andrus Jevsejevas tunnistas, et ta ei saanud näiteks  «The Endi» köögistseenist sõnagi aru, kuid ikkagi oli huvitav vaadata.
Enim vastakaid arvamusi kuulis aga Hendrik Toompere jr lavastatud «Kirsiaia» kohta. Kõige karmima hinnangu andis Nevskoje Vremja ajakirjanik Katerina Pavluchenko, teatades, et kui ta tahab meelde tuletata Tšehhovi «Kirsiaeda», siis võtab ta riiulist raamatu. Selle teksti lavale toomiseks peaks olema lavastajal oma sõnum. Toompere jr lavastus oli tema silmis ilus šõu, aga igav.
Ieva Struka arvates oli aga just Toompere jr «Kirsiaed» festivali võimsaim lavastus. ««Kirsiaed» köidab oma atmosfääriga, teema prioriteediga. Lavastuses pole individuaalset draamat, mis on ühelt poolt lavastuse puudus ja teiselt poolt rõhutab olukorra ühist traagikat,» rääkis Struka. Tema sõnul muutis näidendi tänapäeva tõstmine aristokraatide ja plebeide konflikti inimtüüpide konfliktis.
Läti teatriteadlane märkis, et eesti teatrile on omane huumorimeel – ka tõsistele teemadele lähenetakse eneseiroonia ja huumoriga. Kuid just huumorimeele puudumine ja liigne tõsidus iseloomustas Struka arvates Tiit Ojasoo lavastust «Kes kardab Virgnia Woolfi?». «See oli kõige ootamatum,» tunnistas Struka.
«Hendrik Toompere jr ja Marika Vaarik on suurepärased näitlejad, aga rollid võidavad neid, mitte nemad rolle. Selle lavastuse vastandiks, positiivses mõttes, on «Meie, kangelased» (Tallinna Linnateater, lavastaja Elmo Nüganen – toim),» arutles Struka.
Olulise lavastusena nimetati mitmel korral veel Endla «Mässajaid», milles nähti Merle Karusoo dokumentaalse teatri taaselustamist.
««Mässajad» ei langenud ega tõusnud poliitilise teatri tasemele. Andres Noormetsa lavastuses olid kõige emotsionaalsemad kohad, mis puudutasid inimesi isiklikult. Pärast seda dokumentaalset draamat jäi küsimus, et mis ikka meid rohkem riivab, kas välispoliitika või see, mida me sisemiselt tunneme,»  leidis Janus Johansons.  
Festivali lõpu eel toimunud lühikonverentsil jäi kõlama, et eesti teatri trumbiks on head, paindlikud näitlejad. Eraldi rõhutati näitlejatöid lavastustes «Toatüdrukud», «Kes kardab Virgnia Woolfi?» «Meie, kangelased» ning ka «Mässajad». Samas üllatuti noorte näitlejate suure osakaalu üle. Teatrikriitik ja Vytautas Magnuse ülikooli teatriteaduse õppetooli juhataja Jurgita Staniškite juhtis tähelepanu tõsiasjale, et eesti teatris pole kuulda naiste häält – lavastajateks on mehed, laval mehed ning näidendite autoritekski mehed.

Heili Sibrits
Postimees.ee 14.09.2010 14:00