NO99 NO98 NO97 NO96 NO95 NO94.5 NO94 NO93.5 NO93 NO92.5 NO92 NO91 NO90 NO89.5 NO89 NO88 NO87 NO86.5 NO86 NO85.5 NO85 NO84 NO83.5 NO83 NO82.5 NO82 NO81.5 NO81 NO80.5 NO80 NO79 NO78.5 NO78 NO77.5 NO77 NO76.9 NO76.8 NO76.6 NO76 NO75 NO74 NO73 NO72 NO71 NO70.5 NO70 NO69 NO68 NO67 NO66.9 NO66.8 NO66.7 NO66 NO65 NO64.5 NO64 NO63 NO62 NO61 NO60 NO59,5 NO59 NO58 NO57 NO56 NO55 NO54 NO53,5 NO53 NO52,5 NO52 NO51 NO50 NO49 NO48 NO47 NO46
eng  /  esileht  /  login

«Inimese teekond» NO99-s on inimese teekond


Teine pääsuke NO99-s. Koos Sine Locoga. «Inimese teekond». Anne Türnpu lavastus, mis näeb välja nagu... Anne Türnpu lavastus.

Ja see ei ole siin kompliment ega hinnanguline kriitika – on lihtsalt kirjeldus. Ootushorisondil seisiski selline (musta) ruumi ja (heleda) mõtte organiseeritus, nagu vana Sakala keskuse bläkkboksist paistis.

Türnpu teater on tehtud boreaalsel platool seistes ja kaugustesse – olgu see siis ürgne iseolemine, kõrvalseisja omamaailm, enese teekond ajas ja ilmas või siira maailmavalu heiastus – vaadates.

Meile räägitakse elu püsiväärtustest? Võimalik.

Meile räägitakse maailmakõiksuse kiireimast kellast? Samuti võimalik.

Meiega räägitakse, et hakkaksime vaatama? Mõtlema? Tundma? Tõenäoliselt.

Meiega räägitakse, sest teisiti enam ei saa? Need, kes räägivad? Kindlasti.


Nimed ja paigad


«Inimese teekond» ongi inimese teekond. Märkide ruumis. Ja märkide keeles. Inimese teekond on lihtne. Sest tegelikult on kõik lihtne. Suurem osa asju vähemalt on lihtsad. Nii nagu on lihtsad ka tõukejõud.

Kõvamees. Keskküla. Õunapuu. Summataavet. Need on eestlaste perekonnanimed. Lihtsad, mõisniku pandud märgid (lihtsustame siinkohal, eksole).

Hävingu linn. Masenduse. Kõlbluse. Alanduse. Iluloss. Tühisuse. Surmavarju... Need on paigad «Inimese teekonna» inimese teekonnal. Lihtsad, meie kõigi läbitunnetatud kohad. Paigad.

Millest see tükk, see teekond? Lihtsusest ongi, arvab siinkirjutaja. Ja oskusest. Oskusest, vajadusest ja tahtest vaadata ümbritsevat.

Türnpu (ja noorte) lavastus on oma põhijooniselt banaalsuseni lihtne. Ja kujundikeelelt. Banaalsed on nii taeva alt vihmana puistuvad viljaterad, pikk punane ahel, Sisyphose kivi ja Atlase taevakaare ristand inimese turjal ta teekonnal – kõik see on banaalne. Või justkui banaalne. Aga lavastuses õigustatud. Sest millest me siin ikka räägime, kui sellest, mida me teame. Niigi juba. Aga ei näe.

Nii et kui «Inimese teekonnale» püüda žanrimääratlust anda, siis oleks see – «silmiavavalt hoiatuslik seisunditeater» näiteks.

 

Väike ving


Ja kui millegi kallal norida, siis ehk proovide arvu. Ma eeldan, et põhjus on veidi väheseks jäänud prooviajas. Nimelt, kui lavastuse põhimine misanstseenijoonis on rännak ja selle erinevatel hetkedel sündivad dialoogid ja monoloogid, on tavapärasest ehk veidi olulisem rõhk vanal heal lavakõnel. Ehk teksti lavastusel. Kuid mitte alati ei suutnud publik jälgida, mis tegelastel ütelda. Ja sellisel puhul, reeglina, publik küll süüdi ei ole.

Kokkuvõtlikult – NO99, kaks esimest vasikat aktivasse. Ma tõepoolest tahaks loota, et see on ja jääb olema teater, kus mõeldakse.

 

Andres Keil


Arvustus ilmus ajalehes Postimees 14. märtsil.