Kahe kuu pärast, 30. aprillil avab Tallinnas Skoone bastionil uksed üks omapärane teater – NO99 Põhuteater. Kuigi teatrimaja projekteerivad arhitektid büroost Salto, kuulub mõte ruumilisest installatsioonist Skoone bastionil, kus muu hulgas oleks võimalik ka kaasaegset kultuuri tutvustada, teater NO99 kunstilisele juhile Ene-Liis Semperile.

Kuid Skoone bastionil ei näe ainult head teatrit. NO99 inimeste idee kohaselt tekib Tallinna viieks kuuks avalik ruum, kus putkade, šašlõki või ökokaupadega okupeeritud ala asemel saavad inimesed pikutada võrkkiiges, laenutada raamatuid või ajakirju, mängida malet ning lapsed hullata mänguväljakul. Lisaks pakub huvitavaid elamusi Hendrik Kaljujärve ja Martin Pedaniku koostöös loodud Human-to-bird translator – aparaat, mis moondab inimkõne lindude keeleks.

Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 kaasabil sündiv Põhuteater on ja jääb ainukordseks sündmuseks, sest isegi siis, kui Põhuteater osutub menukaks, ei elustata Tiit Ojasoo sõnul Põhuteatrit sellisel kujul enam kunagi. «Aga idee tarbimisvabast linnaruumist, kus pakutakse valitud palu etenduskunstide laialt põllult, elab ehk ikka edasi,» loodab Ojasoo.

Teater NO99 juht Tiit Ojasoo, miks just põhust teater?

Sest põhk on tunduvalt elusam, ilusam, assotsiatsiooniderohkem, energiasäästlikum ja mugavam ehitusmaterjal kui näiteks kivi. Ja lisaks on põhust võimalik ehitada ajalik hoone. Miski, mis püsib vaid teatud aja, et ta seejärel taas osadeks lahti võetaks ja ära viidaks.

Millistele põhimõtetele toetudes te programmi koostasite?

Algfaasis sõnastasime mitu erinevat ideoloogiat, kuid lõpuks jäi üks ja kõige lihtsam: kutsume esinejaid, kes meile endile on väga meeldinud. Lähtusime muidugi teatri formaadist, kuid kuna kaasajal liitub teatriga niivõrd palju kõrvaldistsipliine, võtsime ka nemad kampa. Nii ongi programmis heli- ja ruumiinstallatsioonid, teatrilavastused, tantsuetendused, mono-ooper jne.

Kui raske või kui kerge oli Põhuteatrisse esinejaid meelitada? Mis oli see nn rosin?

Põhuteater ise oligi. Esinejad või nende produtsendid haakisid ideega kohe, nende jaoks tundus see heas mõttes väga jabur idee. Nii mõnelgi puhul saime ära kasutada ka isiklikud kontaktid ning ühe lavastuse puhul on tegemist vahetustehinguga, kus meie lubasime anda vastutasuks gastrolli Berliinis. Aga Alain Plateli kompanii Les ballets C de la B jõuab siia tänu sellele, et nende produtsendile meeldis üks NO99 lavastus ning ta tegi ise kõik selleks, et siia tulla. Me ise enam ei lootnudki, et meil säärase trupi peale hammas võiks hakata.

Palun tooge välja mõned esinejad, keda teie soovitate näha.

Kõiki. Tõesti: kõiki.

Eestlaste osalus Põhuteatri programmis on üsna napp, alustate aastaid riiulis oodanud «Hirvekütiga» ja lõpetate Kasari-Uusbergi ooperiga, vahele jääb Hendrik Kaljujärve heliinstallatsioon ning Türnpu-Kolditsa-Klemetsi-Uusbergi soome-ugri lavastus. Lisaks siis avamine ja lõpetamine. Miks just selline valik?

Algul oli eesti asju rohkem plaanis, näiteks lootsime NYYD Ensemble’i kutsuda, aga kuna Eesti kultuuripoliitika tõttu on nad pillid kotti pannud, oleks see läinud väga keeruliseks. Türnpu-Klemetsi projekti mõtteruum moodustab väga laheda vastukaalu mõnedele über-kaasaegsetele lavastustele, ja kui on võimalik etendada keset põhku tuntud eksperimentaalmuusiku ooperit, siis peab võimalusest haarama.

Hendrik Kaljujärvele tegime me ise ettepaneku. Viis, kuidas ta helidest, teatrist ja maailmast mõtleb, on teatrit väga tugevalt toetanud, ja tundus, et ta võiks nüüd ka soolot panna. Need on kõik uued asjad ja põhinevad tegelikult vaid usaldusel kunstnike vastu. «Hirvekütti» oleme aga tahtnud juba paar aastat uuesti mängukavva võtta, et näha, mil moel näitlejate mäng ja lavastuse kontekst on muutunud. Teatavasti on «Hirveküti» loos tegelased n-ö enne ja pärast olukorras, ajaline perspektiiv annab ka neile selle võimaluse näha, mis sai «pärast». Repertuaari me seda siiski ei võta, Põhuteatris antakse päris viimased etendused. Lahkumise ilu.
Lisaks nimetatutele saab näha ka Tartu Uut Teatrit, kahtlemata oodatud gastroll Tallinnas.

Rahvusvahelise ja eesti programmi tasakaalu määras suuresti ära eelarve, tegelikult oleks tahtnud oluliselt rohkem rahvusvahelisi truppe kutsuda, sest lisaks sellele, et kultuuripealinna eesmärk on Eestit ja selle kultuuri kõigile ettesattunuile müüa, võiks säilida ka võimalus, et kohalikud inimesed saavad inspiratsiooni sellest, mida väljaspool tehakse.

Ja ega meie trupp käed rüpes istu – läbi terve suve on käimas proovid uue lavastusega, mis esietendub septembris ja kus trupis on lisaks NO99 näitlejatele ka inglise ja saksa ametivennad.

Mida näeb NO99 Põhuteatris?

Skoone bastionil 30.04 – 30.09
«Cherry Orchard»
2009. aasta mais siirdus Kristian Smeds koos rühma Leedu teatriinimestega Vilniuse lähedal asuvasse vanasse suvemajja, et proovida üles leida «Kirsiaia» tänapäevane idee. Lavastust on soovinud mitmed festivalid ja suurteatrid üle kogu Euroopa näidata, kuid siiani on seda mängitud vaid mõni kord Vilniuse lähedal vabas õhus. Kuid sel suvel, üksainuke kord, etendub «Kirsiaed» Viinis Wiener Festwocheni raames. Ja Põhuteatrisse tehakse sellest otseülekanne.
«Siren»
«Siren» on Ray Lee hüpnootiline, meditatiivne ja kaasaegne heliinstallatsioon, mis on samas ka visuaalne teater.
«Life & Times Episode I»
Nature Theatre of Oklahoma on ilma kahtlusteta Ameerika Ühendriikide üks olulisemaid kaasaegseid teatritruppe. «Life and Times» põhineb tavaliste inimeste telefonikõnedel, mis kestsid kokku 16 tundi ja mille jooksul rääkis üks väga punk vanainimene ära oma eluloo.
«The Lower Depths»
Kõik, kes vähegi teavad Euroopa teatriskeenet, teavad ka Leedu lavastajat Oskaras Koršunovast. Kujundlik. Täpne. Hingestatud. Psühholoogiline. Erakordsed näitlejatööd. Umbes sääraseid sõnu kasutatakse tema lavastustest rääkides. Ja selline on ka «The Lower Depths».
«Am Beispiel des Hummers»
NO99 sõnul oli mitu põhjust Berliini Volksbühne lavastusse «Am Beispiel des Hummers» kutsumiseks. Sest David Foster Wallace’it peetakse kaasaegse ameerika kirjanduse olulisimaks nimeks. Või lavastus ise, või legendaarne Sir Henry klaveritaolisel asjandusel mängimas… Kuid peapõhjuseks oli Samuel Finzi, 44-aastane bulgaaria päritolu näitleja, kes on teater NO99 trupi ja lavastajate lemmiknäitleja.
«Mütter, Väter, Kinder»
Ühes oma sõnumis ütles lavastaja Sebastian Nübling lihtsalt: «Suurte geeniuste põlvkond on läbi saanud. Nüüd on teatris olulised need, kes räägivad lugusid lihtsate inimeste eludest, mida elatakse täna.» Seda teeb ka «Mütter, Väter, Kinder», kasutamata rääkimiseks ühtegi sõna
«Kaks teist ja üks – soome-ugri mängud»
Anne Türnpu – Eva Klemetsi «Kaks teist ja üks» on lavastus soomeugri näitlejatega, kes oskavad veel oma keelt ja tunnevad oma traditsioonilist kultuuriruumi.
«Kitchen»
Kümmekond aastat tagasi saksa ja briti tudengitest sündinud trupi Gob Squadi lavastuse aluseks on Andy Warholi film «The Kitchen».
She She Pop «Testament»
Teatriteadlaste ja nende isade lavastatud «Kuningas Lear», tulemuseks vaimukas, isiklik ja kontseptuaalne lavastus.
«Katuselt»
Jarek Kasar on teinud ooperi, millesarnast varem pole nähtud. Sest milline ooper oleks säärane, mille kohta võib kirjutada: «Ooper räägib üksildusest, mehe ja naise vahelisest sõprusest.» Libreto autoriteks Jarek Kasar ja Uku Uusberg, viimane ka lavastab. Laval kuuleb-näeb lisaks nimetatud meestele ka Hannaliisa Uusmad.
Lisaks veel: NO99 «Hirvekütt», improviseerija Fred Firth, näitleja Rasmus Kaljujärve ülestunnistus, Ene-Liis Semperi installatsioon, Torres Guerrero ja Lucas Racasse mais Londonis Rosebery Avenue’l esietenduv tantsulavastus, kunstilise kompanii 1024 Architecture installatsiooni, NO99 helikunstniku Hendrik Kaljujärve spetsiaalselt Põhuteatrisse loodavad helimaastikud jpm.
Täpsem kava: pohuteater.no99.ee

Piletimaailm | EMTA Lavakunstikool | www.olemine.com

Kuidas teha inimene teadlikuks sellest, kuidas ta maailmale reageerib? Sellest, milline on tema kehasse ladestunud mälu? Millised on tema sisse peitunud lood, lahendused, hinnangud?
“Neli vaadet” on neli tantsulis-muusikalist vaadet ühele loole. Lugu ja selle väljendamise viisid tõukuvad Alexanderi tehnika ja kinesioloogia kokkupuutest, mis teaduslik-kunstiliste meetoditega on kaevunud inimese süvakihtidesse ning leidnud sealt üles midagi, mis varem tähelepanu alt väljas oli.
Neli vaadet. Erinevad kultuurid. Üks ja kõiksus. Mees ja naine. Armastus ja argipäev. Viha ja jumal.
Alexanderi tehnika on meetod, mille abil saab inimene teadlikuks sellest, millised on tema kehasse ladestunud reageerimismustrid, harjumused, reaktsioonid. Nende parem tundmaõppimine aitab nii kehaliste pingete lahendamisel kui ka üldisema harmoonia leidmisel. Kinesioloogia on psühhofüsioloogiline korrektsiooni meetod, mis baseerub Hiina energiaõpetusel ning aitab – nagu ka Alexanderi tehnika – inimesel paremini tundma õppida tema kehasse ladestunud varjatud kihistusi.
Kaks aastat tagasi alustas lavakunstikooli Alexanderi tehnika õpetaja Maret Mursa Tormis koostööd Tartu Ülikooli kinesioloogia laborteaduritega. Neid ühendas huvi selle vastu, kuidas inimene saaks teadlikuks tema kehasse ladestunud varjatud kihistustest. Sest iga looja väsib oma arsenalist, iga loomine peaks aga kaasa tooma midagi uut. Kuidas uut ligi lasta? (Kuue esineja uurimine tõi kaasa üllatavaid tulemusi). Need tulemused on nüüd laval vaataja ees. Mida esineja nüüd nende tulemuste teadlikuks tõusmisega peale hakkab? Kas tantsija muutub paremaks tantsijaks, laulja paremaks lauljaks, murdvaras paremaks murdvargaks? Alexanderi tehnika on nähtamatu särk meie seljas, need tulemused on laval vaataja ees.
See pole psühhoanalüüs. Need pole kollektiivsed arhetüübid.
Need on inimesed ja nende lood.

Tants: Tiina Ollesk ja Rene Nõmmik
Muusika: Anne Türnpu, Citra Krista Joonas, Edward Krimm, Jaagup Tormis
Valguskujundus: Airi Eras
Kostüüm: Reet Aus
Lavastaja: Maret Mursa

15. oktoober kl 19:00
16. oktoober kl 19:00

Piletid 120.- (7,67 €) / 90.- (5,75 €)

„Ta oli üks suuremaid kunstnikke, kes kunagi elanud,” kirjutas möödunud laupäeval ühele Austria uudisteagentuurile kirjanik Elfriede Jelinek. „Ma mõtlesin alati, et säärased inimesed ju ei sure. On tunne, justkui oleks elu ise surnud.” Mõned tunnid enne seda teadet oli Berliinis perekonna ringis lahkunud elavate kirjast Christoph Schlingensief. See polnud külmetus, mida ta pooleteise aasta eest Nepaalist filmivõtetelt naastes oli kahtlustanud, see oli kopsuvähk. Ja kuigi veel mais tõi Schlingensief välja järjekordse uuslavastuse, ei olnud tal enam jõudu võtta ette järgmisi. 49aastane filmirežissöör ning teatri- ja ooperilavastaja, pöörane avangardist, moralist ja katoliiklane ühes isikus on lahkunud.

Schlingensiefi on keeruline nimetada „suureks” lavastajaks. Eepilised lavastajad on teised: Robert Lepage, Christoph Marthaler,  Peter Stein. Schlingensief ei hoolinud kunagi suuremat teatrikaanoni ja -traditsioonide põlistamisest, vaid otsis pidevalt võimalusi, kuidas teha teater nüüdisaegses maailmas intellektuaalselt, mänguliselt ja ideoloogiliselt kõnekaks. Nagu me kõik teame, on see väga raske ülesanne. Tungides oma aktsioonidega avalikku ruumi, provotseerides ühiskondlikke reaktsioone, rajades Aafrikasse ooperiteatrit või tuues lavale möllama intellektipuudega  tüübid, pingutas Schlingensief oma naba paigast, et meid veenda: teater ei pea olema vaid väikekodanlik nabasurkimine või intellektuaalne meelelahutus, vaid see võib vähemalt mingil määral õõnestada normatiivset moraali ja silmakirjalikkust. On ehk liiga romantiline uskuda, et teater võinuks Schlingensiefi arvates maailma muuta, kuigi otsestele make a difference aktsioonidele oli suunatud tema viimaseks  jäänud suurem ettevõtmine, mille finaaliks on praegu Schlingensiefi kodulehel rippuv üleskutse: „Palume pärgi ja küünlaid mitte tuua. Parem annetage Aafrikas ooperiküla rajamise heaks”.

Saksa ajakirjanduses vaieldakse juba praegu, kas Schlingensief oli pigem provotseerija või hoopis moralist. Arvan, tema tugevus oli see, et ta ei olnud puhtal kujul kumbagi. Lihtsalt provokatsiooni kohta olid tema aktsioonid  liialt nutikad, moralismiks liiga anarhilised ja lõbusad. Isegi kui ta rappis „tõsiseid” teemasid nagu võõraviha, immigratsioon, politseivägivald, postkolonialism või poliitika tühjus (tema ehk kuulsaim projekt „Chance 2000”), ei puudunud sealt kunagi mänguline hoiak ja kujundite puistamine. Kuigi üks tema viimastest intervjuudest kannab pealkirja „Teatri ületamine”, oli Schlingensief esmajoones siiski see, kes mõtestas 1990ndatest  peale aktiivselt ümber seda, mida õigupoolest tähendavad performatiivne tegu, teater kui poolavalik ruum ja avalik ruum kui lava ning ennekõike – milline on kunstniku vastutus. Tema kiindumus teatrisse oli kiindumus kunsti, mitte teatrisse kui nähtusesse. „Enamik tänapäeva intendante on väikesed, õrnad taimekesed, kes lihtsalt miksivad oma programmi kokku: üks tükk vanaemale, teine tükk vanaisale, noortele sutsuke hiphopi või punkrokki  ja lastele trallallaa. Ma leian, et need inimesed ei võta teatrit tõsiselt, isegi kui sel moel saavutatakse kopsakas vaatajate arv. Teatri olemasolu mõttele antakse sel moel lihtsalt vastu hambaid,” ütles ta umbes aasta tagasi Neue Zürcher Zeitungile.

Schlingensief sündis apteekri ja haiglaõe pojana ühes Saksamaa väikelinnas. Katsed asuda õppima filmindust kukkusid läbi, kuid praktiseerimine underground-režissööride  juures viis ta varsti autorifilmideni. 1990ndatel kutsus Frank Castorf ta Volksbühnesse, kus ta tõi lavale kujundirikkaid ja sageli spontaanseks performance’iks kasvanud lavastusi. Ta vahetas kergesti formaate, organiseerides friigishow’sid või U-Bahn-talk’e, nii et pigem võiks teda vaadelda kui mastaapset aktsioonikunstnikku, aga mitte kui lavastajat või režissööri. Ta oli midagi Joseph Beuysi laadset – keegi, kellele kunst tähendas pidevat sukeldumist tegelikkusesse.  Olgu selleks kas või aktsioon Austria immigrantidega, reality-show, mille peaauhinnaks abielu Austria kodanikuga. Viimastel aastatel keskendus Schlingensief ooperimaailmale, kuna dramaatiline suurvorm klappis hästi tema enda pöörasusega. Kui tal poolteist aastat tagasi avastati vähk, keelas ta esmalt oma tervisliku seisundi kohta igasuguste uudiste avaldamise. Seejärel muutis ta aga ka oma elu kunstiks, käsitledes lähenevat surma ja hirmu selle ees mitmes  oma lavastuses ning avaldades päevikulaadse pihtimuse „Nii ilus kui siin ei saa taevas kindlasti olla”. See on liigutav ja aus raamat, kus ta muu hulgas kirjeldab talle saadetud vihkamisest pulbitsevaid kirju, kus soovitakse tema surma. Schlingensiefil oli sidemeid ka Eestiga. Von Krahli teatril oleks peaaegu õnnestunud ta lavastama kutsuda, kuid kiiresti kasvav populaarsus hoidis Schlingensiefi Saksamaal kinni.

Muide, ta on järjekordne näide saksa lavastajast, kelle tähendus on üüratult suur saksakeelses ruumis, kuid vähe tuntud mujal – nende ridade kirjutamise ajaks pole The Guardian isegi märganud, et üks teatriuuendaja, „Saksamaa olulisim kunstnik” (Berliner Zeitung), on maailmas vähem… Ühes oma viimastest intervjuudest ütleb Schlingensief lihtsalt: „Õnnelik ollakse siis, kui ollakse vaba – nii vaba, et sa saad ka ennast  küsimuse alla seada. Aga sellest ei saa keegi aru, sest on raske täiesti üksinda olla ja öelda: „Ma ei ole see, kes ma olla tahtsin. Kuidas asjad küll nii läksid?”.” Mis saab edasi? See küsimus huvitas Schlingensiefi kuni lõpuni.

Kui olin artikliga poole peale jõudnud, tuli Tiit Ojasoolt sõnum: „Aarma kirjutas, et enne surma hakkab inimene kiiremini hingama. Suvel Schlingensiefi lavastust vaadates mõtlesin, et küll ta hingab ikka kiiresti. Tema tegi  tõesti iga lavastust kui viimast, iga etendust kui viimast”.

Eero Epner
Ilmunud ajalehes Sirp 27.august 2010 , nr 31

Draama 2010

Postimees 06.09.2010 12:31

KOSMOSETEATER suures saalis:
PILOOSKI (Pilooski Edits, FRA)
PADDED CELL live + DJ (DC Rec, UK)
MUSTAD NOODID feat. Luisa Värk live
MADIS NESTOR

MANKA BOUTIQUE ESITLEB väikses saalis:
Valik Vene Undergroud muusikast Tallinnas
PX BAND
TRIOPHONIX
MICROCOBRA
GREEN REGAME

Legendaarne, kvaliteetne ja kauaoodatud igaaastane klubisündmus Plektrumi KlubiÖö vallutab Teater NO99 kõik korrused. Peaesinejaks prantsuse kosmiline diskolegend Pilooski, kes on maailmakuulsust kogunud eelkõige omapäraste ning tugeva funki ja disko mõjutustega remixide produtseerimisel plaadifirmadele nagu Verve, DFA jt.
Lisaks teeb nii Live kui DJ seti UK päritolu ja Eestit mitmeid kordi väisanud duo Padded Cell.

Peaesinejaid soojendab üles live kavaga sel aastal Eesti muusikamaastikule komeedina tõusnud Mustad Noodid koos Luisa Värkiga.

Klubiöö tarbeks kujundab teatrimaja suuremahuliste ning lummavate valgusinstallatsioonidega Skandinaavia parimaid valgustajaid koondav valgusdisainiettevõte Suneffects.

Piletid eelmüügist 125.-, kohapeal 150.-. EMT kliendid: 100.-
www.piletilevi.ee

lisainfo: www.plektrumfestival.ee

“Tallinn – meie linn”.
tõsi, kõik augusti piletid on välja müüdud, nii et see sõnum on veidi mõttetu. Kuid NO99 septembri etendustele on veel pileteid!
Tallinn-meie linn 13/14/15/22/23 september

lõppema hakkab “Pea vahetus”. Septembris ja oktoobris veel viimased võimalused vahetada oma pea lavastaja, näitlejate ja kooriga.
7 september ja 1/4/5 oktoober.

septembris naaseb kodulavalaudadele “Kuidas seletada…”. Pärast Shveitsi, Austriat ja Soomet ollakse taas Eestis, et minna oktoobris taas Leetu.
9/10/11/29/30 septembril NO99s.

14/15/24/25/27 septembril ja 29/30 oktoobril mängime “Kes kardab Virginia Woolfi”.Nelja näitleja kirg ja meeleheide.

ja proovid on käimas uuslavastusega, millel pole küll pealkirja, kuid on lavastaja – Lauri Lagle (Eesti Draamateater). Esietendus 23. oktoobril. 25/26/27 oktoober.

NO99 hooaeg on alanud!