Teatriinimesed googeldavad ennast päris tihti. Inimestele meeldib lugeda põhjalikku peegeldust iseenda tegemiste kohta.
Kõige parem link seoses lavastuse NO77 “Praht, linn ja surm” on vast ingliskeelne intervjuu lavastaja Õunpuuga netilehel Dive.
Mõned teatriarvustused ajalehtedes:
Eesti Päevaleht – Violetta aaria kajab liigse kärata
Postimees – Õunpuu katsetas teatris, preestriks Fassbinder
Ekspress – Meie igapäevast fašismi…
Mõned põhjalikumad blogipostitused netiavarusest:
Teadaolevalt on need kaks Rainer Werner Fassbinderi näidendit tõlgitud esmakordselt eesti keelde. Tõlkis Krista Räni. Head lugemist. Veiko Õunpuu lavastus NO77 “Praht, linn ja surm” esietendub 12. veebruaril ning kinos Artis toimub veebruaris filminädal “AVASTAMATA FASSBINDER“.
Vahendame postitust Jaanus Adamsoni blogist:
Kes kardab Virginia Woolfi? – NO78 – nähtud 12.12.2009
Panen kirja muljed, kuigi olen juba kuulnud vastuväiteid.
On vist veel neid, kes paratamatult vaatavad seda etendust Mike Nicholsi 1966. a valminud filmi taustal ja kindlasti määrab filmikogemus mingil viisil etenduse vastuvõtu.
Sellest võrdlusest tulenevalt ka tähelepanek ühest olulisest nihkest – nimelt, minu mälestuses on filmi keskseks ja ühtlasi kõige aktiivsemaks tegelaskujuks, kunstilise ruumi sidujaks ja valitsejaks Liz Taylori mängitud Martha ja minu meelest on ta ka selle tüki sisemise loogika kohaselt (intersubjektiivses psühholoogilises plaanis) aktiivsem pool – s. t tema on see, kes (veel, ikkagi) midagi loodab, kogu „mängu“ käivitab ja seda juhib.
No-teatri lavastuses on selliseks lavaruumiliseks ja mänguliseks valitsejaks aga kahtlemata Hendrik Toompere mängitud George.
Ja veel – kui filmis mõjus George passiivse ja resigneerununa (naine oli „üleskeeratud“, kõik tema visad provokatsioonid jooksid tühja või muutsid asja veelgi lootusetumaks), siis etenduses mõjus Marika Vaariku Martha lootusetult äraaetuna (noh, eks ta muidugi pidi seda olema…), mees aga seevastu „üleskeeratuna“, s. t neurootiliselt visa, pealetükkiva tegutsejana.
Mõtlesin koguni korraks, et kas mäletan filmi valesti või siis on etenduse jaoks Martha teksti ja tegevust kärbitud, s. t tema osakaalu pisendatud – sedavõrd suur tundus nihe filmi Martha-kesksuselt etenduse George’i-kesksusele.
Peaks muidugi filmi üle vaatama, sest asi võib olla ka filmis kui „ideoloogilises aparaadis“, nimelt – naiskriitikud on väitnud, et teatud sorti filmid ongi olemuselt naiste-kesksed, s. t naine on see, keda rohkem näidatakse ja vaadatakse ja naise domineerimine visuaalsel väljal võib tekitada illusiooni tema suuremast tähtsusest, suuremast rollist.
Richard Burton oli muidugi briljantne, aga filmi mäletame peaasjalikult siiski Liz Taylori hiigelrolli kaudu, No-teatri etenduses tegi tähelepanuväärse rolli aga Hendrik Toompere – eks seegi mõjuta rõhu paiknemist mälupildis.
Tundub, et Vaarikul oli halb päev või läheb tal veel aega, et seda osa endas kasvatada. Martha puhul pidin tegelikult mina, vaataja ennast pingutama, et mitte näha temas lihtsalt üht väsinud, labast ja võimukat naist (sest see ei oleks ju NII huvitav või kuidas?).
Meeste osad olidki minu mulje põhjal soorituselt kaalukamad – ka Sergo Vares väärib kindlasti kiitust.
Teine asi, millele mõtlesin, on mängulaad, mida endamisi nimetan „nurgeliseks“ – nurgeline mängulaad on omane neile, kes mängivad hästi siis, kui neil on midagi füüsiliselt teha, kui on aktsioon. Kui näitleja peab väljendama tundeid, hakkab ta nurgeliselt käituma, mõnikord lausa nagu marionett või mehhaaniline nukk. Nurgelist mängulaadi võiks erinevatel juhtudel nimetada ka markeerivaks, ekspressiivseks või karikeerivaks (ja see sobib hästi „avangardteatri“ tegemiseks, see sobib ka siis, kui on vaja vaatajale vahetult näpuga silma torgata, teda ehmatada või naerutada jne).
Me tegelikult teame, et tegelikult – vähemalt enamuse ajast – käitub inimene siiski sujuvalt, pehmelt ja „loomulikult“.
Mirtel Pohla Honey oli sellise nurgelise mängulaadi hea näide ja on tegelikult tore, et ta ei hakanud mängima „taime“.
Elo Viiding kommenteerib:
Teadaolevalt ei jäänud Albee filmiga ise rahule. Oma intervjuus
The Pariser Review´le (1966) ütleb ta filmi kohta (mida omal ajal tema ja paljude teistegi meelest oli näidendina lihtsustatud) näidendi võimaliku mõju ja vastuvõtu koha pealt ülimalt olulise asja: “Ilmselt on tõesti kergem asjadest aru saada, kui neid on lihtsamaks muudetud. Aga soovimata kedagi süüdistada, ütlen ma, et lihtsustamist OLI ja see teeb mulle teatud määral tuska. Näiteks kui näidendis juhtub midagi nii emotsionaalsel kui intellektuaalsel tasandil, siis filmis on välja toodud ainult emotsionaalne pool. Filmis näiteks ei tulnud pooltki nii hästi kui näidendis välja see, kuidas George ja Martha oma armastan-vihkan-mängudes vastase vaprust intellektuaalselt naudivad. Enamikus minu näidendites teevad inimesed asju kahel-kolmel eri tasandil korraga. Filmis aga aeg-ajalt üks või kaks tasandit kadusid. Filmi lõpus näiteks, kui
tuleb välja, et last pole olemas ning see fantaasia lõhutakse, ei ole fiktsiooni intellektuaalne tähendus nii selge, kui oleks vajalik. Viimane pole filmis kusagil sama oluline kui fiktsiooni EMOTSIONAALNE olulisus. Minu arvates peaksid need aga
käsikäes käima.”
Kui on aga tegemist tõeliselt heade näitlejatega, siis hakkab – midagi pole parata – emotsionaalsus paratamatult domineerima. See, et filmi mäletatakse ja sellega näidendeid kõrvutatakse (ka mina, tunnistan, pole suutnud vaadata ega jäänud rahule ainsagi George-Martha tõlgendusega peale surematu Burton-Taylori koosluse), ongi suuresti tänu sellele, et intellektuaalselt keerukale materjalile oliGI ehk kõige lihtsaim ja kindlaim viis läheneda puhtemotsionaalselt – KUID! – see on siiani täielikult õnnestunud ainult “puhastel näitlejatel”, n.ö. klassikalistel “vana kooli” näitlejatel, kelle ehe ja sundimatu näitlejaTÖÖ määrabki pikkadeks aastateks kunstiteose MÕJU, mida naljalt järgi ei teegi. Puhas mõjutuskunst, millele vaataja allub, millega teisi versioone kõrvutades rahu ei leia; ja millest, TÄNU veatule klassikalisele näitlejameisterlikkusele, on võimeline alandlikult isegi intellektuaalset (teist-kolmandat) tasandit otsima-leidma – põgusalt küll, aga siiski, sest… maja vundament on enam kui paigas.
Üks avaldamata intervjuu. Eero Epner versus Taavi Eelmaa ja Taavi roll “Püha Tõnu kiusamises”. Taavi on kuldsuu, lisaks lavastab Veiko hetkel meil.
NO77 “Praht, linn ja surm” esietendub 12. veebruaril. Lavastajaks Veiko Õunpuu, osades NO99 trupp.
Kas Tõnu elu on perses? Kui jaa, siis mil moel peaks minu elu perses olema, et tunneksin, et Tõnu olen mina?
Kõigepealt peaks täpsustama, mis on “persesolek”. Eelkõige on see vabastav ümberütlemine elu kohta, mis ajutiselt või krooniliselt ei möödu kvaliteetaega veetes. Selline „persesolek“ puudutab enamjaolt siiski rahaliste ressursside piiratust, sotsiaalset nurkasurutust ja halba meeleolu. Kui aga minna filmi juurde, mis on ammutanud oma ainese Püha Antoniuse kannatusloost, siis muutub „persesoleku“ tähendus palju mitmetahulisemaks. Võiks öelda isegi, et „perse“ avaneb…
Kuid nali naljaks – asi on tõsine. Film ei keskendu argielu madalkvaliteetidele. Sellesmõttes pole Tõnu elus midagi vajaka. Asjade keerdkäik algab sealt, kui astutakse metafüüsilisele pinnasele ning vajutakse mõlema jalaga – nii eetika- kui moraalijalaga sügavale mutta. Siin muutub profaanne „persesolek“ hoopis teiselaadiliseks kvaliteediks. Sakraalne „persesolek“ pole enam hinnang olukorrale. See on sattumine uude meeleseisundisse, uude maailma, täis uusi ja ähvardavaid valikuid ning kus pole suunavat kätt ega sõrme, millest kinni hoida. Tõepoolest – kas Püha Antoniuse elu oli perses? Vastata saab vaid kahetiselt – nii ja naa… Kui kaotada „persesoleku“ mõistest negatiivne hinnang jääb järgi lihtsalt pime ruum, desorienteeritus ja nõutus.
Aga mis sind puudutab, siis sa võid „olla perses“ nii mitmeski mõttes. Kui jätta olme kõrvale ja keskenduda selle mõiste ja inimliku olemasolu sakraalsele küljele. „Persesolek“ on ju sama, mis „lihasviibimine“, karnaalsus, hinge ilmumine ja võimalikkus kehalises olekus …
Ja see võib olla maamärgiks südametunnistuse ärkamisele – „…et Jumal leida, peab Jumala kõigepealt kaotama…“
Sellist spekulatsiooni spirituaalses suunas jätkates on „persesolek“ väga hea asi.
Kõik räägivad: Denis Lavant, Denis Lavant! Mis värk näiteks Sul tema ja tema talendiga on?
See on tore, kui kõik räägivad: Denis Lavant, Denis Lavant. Minu värk on seljuhul sama mis neil teistelgi. Imetlus ja austus tema absoluutselt originaalse näitlejaisiku ja talendi vastu. Muidugi – tema karisma minuni jõudmiseks ja mõjulepääsemiseks oli kõigepealt vaja nii vastuolulise iseloomu ja sõnumiga rezhissööri – Leos Caraxi. Kui ma teismelisena nägin esimest korda Caraxi „Rahutut verd“ siis ma jäin uskuma, et näitlemine võib olla midagi muud kui valgendatud hammastega laval või ekraanil siksimine ja lame flirt. Ja usun iga päevaga rohkem. Loomulikult oskan ma hinnata mitmesuguseid professionaalse ja originaalse talendiga ehitatud ja mängitud suurnäitlejate draamakaari. Aga Lavant on täiesti out of box mees…
Kino on seda jumalakujulist tühikut mu südames täitnud niigi juba teadvustamata east alates. Lavant on olnud mulle ekraaniautonoomsuse, rollis enda isiku kehtestamise ja näitlejaks olemise ainuvõimalikuks teeks omaenese naha/tõe/elu mängupaneku ikooniks, sümboliks ja kättesaamatuks eeskujuks. Ma olen seda meest vaadanud suu lahti 20 aastat ja nüüd mängin temaga ühes filmis. See on täpselt see asi, mis juhtub võib-olla sajandis korra kellegi teisega. Sinu endaga mitte kunagi. Ma tunnen ennast natuke nagu oma unenäos.
Mida uut Sa näitlejana antud filmi (või üldse Õunpuu filmide) juures tegid/õppisid? Ja kas oli oskuseid, mille tarbetusest alles nüüd aru said?
Kindlasti sain natuke rohkem teada, kes Õunpuu on ja kes ta kindlasti ei ole. Kindlasti vahetasid mõned detailid minu enesekindluses ja selle puudumise sfäärides oma kohti…Aga see on võib-olla ka lihtsalt aeg, mida ma näen. Kellega seda ei juhtuks. Mul on õnneks nii, et enamjaolt on iga selline suurem töö olnud seotud ka vaimse küpsemisega, millega kaotamise ja millegi leidmisega, laias laastus traumaga. Kui igasugust muutust status quo´st väljarebimisena käsitleda. Õunpuult tahaks saada tunde järeleandmatuses ja selles aines, kus endale iga päevaga vähem valetama õpitakse.
Kas võib öelda, et filmikunst on Sinu obsessioon ja kui on, siis mida see üleüldse tähendab? Ja kui ei ole, siis mis tal puudu jääb?
Ma juba eelpool mainisin lausa jungiaanliku kunstidefinitsiooni ära, kino esile tuues, rääkides südamest ja tühikust…Tagasi võtta oleks nadi. Kino suhtes olen ülitundlik tõepoolest, seda juba väga väikesest east alates. Osa sellest kirest on üsna seletamatu, seega võib obsessiivset häiret täheldada küll. Mida see tähendab? Hm…raske öelda…võib-olla seda, et elul ilma ühegi „mis oleks kui…“-ta, pole nõudlikumale või aplamale natuurile midagi eriti pakkuda. Kehalised naudingud on ka nii…lihalik miinimum. Ega looja pole kellegile midagi luksuse jaoks andnud. Ikka niipalju ainult, et ots-otsaga kokku tuleks. Aga ma ei taha karnaalse kokkuhoiuga kuidagi leppida. Seepärast eelistan elust suuremat maailma. Või õigemini, ainsat maailma, mis on. Tasuks mõelda rezhissööri prantsuskeelsele vastele – realisateur…
Ma vabandan klišeeliku küsimuse pärast, kuid kas ja kuidas erineb mängimine laval ning mängimine filmis? Väikese abimehena tsitaat John Turturrolt:
“Need pole väga erinevad asjad. Näitlejad laval peavad suutma asja kogu aeg kanda ning nad peavad olema väga distsiplineeritud. Lavalolemine on tõeliselt kurnav, kuid ta on vähem mehaaniline. Ta on pigem füüsilisem. Siin on palju enam näitleja suhet lavastajaga ja see on hulga intiimsem. Kinos lavastad sa end kaamera jaoks. On palju filme, kus sa lihtsalt istud või lihtsalt seisad. Pole lavalist möllu, pole liikumist. Mind aitab minu teatrikogemus: ma püüan tuua filmi füüsilist elu.”
Ma ei tea, kas ma sajaprotsendiliselt oskan mr. Turturroga nõus olla – võib-olla ma pole nii kogenud. Kurnavad ja distsipliini nõudvad tegevused on mõlemad. Mehhaanilisi hetki on vaja malenupuna täita nii laval kui kaamera ees. Selge see, et filmis on neid hetki juba tinglikkuseastmete erinevuse pärast rohkem, võrreldes teatriga. Vaja on jutustada lihtsaid asju – mees siseneb terpikotta, mees pöörab pea akna suunas, mees jookseb üle tänava ja pöörab vasakule, mees istub…Teatrilava on juba oma olemuselt sisekaemuslikum, film banaalsem ja dünaamilisem.
Intiimsesse psühholoogilisse sfääri jalutatakse rezhissööri/lavastajaga ühiseid unelmaid jagades nagunii. Kui üldse on, mis pinnal intiimseks muutuda. Aga neil kahel näitlejatehnilisel paralleelil on eri raskuspunktid ja eri artikuleerimisvahendid. Pisut nagu kaks erinevat seksuaalsust – üheöösuhe ja üheöösuhe varjatud mõtetega pikemale suhtele. Kaks sarnast tegevust, aga raskuspunktid teistes kohtades. Ja ka nauding näitlemisest kui omaenda kunstiaktist täiesti teistsugune. Teatris sa juba algusest peale arvestad sellega, et seda mida sa teed, pead olema võimeline kordama. Kinos vastupidi – mõtled nii, et jäädvustada unikaalne hetk, mida ei saaks kunagi korrata.
Mida tähendab Sinu jaoks näitleja usaldus režissööri vastu?
Filmi õnnestumist. Ehk siis võimalikkust, et filmist saab hea asemel erakordne.
Olen korduvalt kuulnud, et räägid düstoopiast, illusioonitusest, surmast, üksildusest, morbiidsest elegantsist jne. Aga ma ei ole julgenud kunagi küsida, kas need on nähtused, millest Sa soovid ka oma kunstis kõneleda, ja kui on, siis miks? Kas Sinus kui kunstnikus peitub pigem depressiivne emo või kapilohutaja?
Ma usun tõepoolest, et arg lootus tuleb maha matta, et ime võiks sündida selle asemele. Ma ei näe muud leevendust inimlikule olemasolule, kui ime. Palju lootust ja illusioone tuleb endast jõuga välja rebida, et võiks tuimestuse ja sümptomite leevendamise asemel elu mitmepalgelisust nautida. Võib-olla isegi lunastatud saada. Ma räägin loomulikult eelkõige endast – ei tee üldistusepattu… Rohkem ma ei tea ja õpetajalitsentsi mul ei ole, seega päästan oma jõu ja mõistuse mõõduga eelkõige iseennast.
Düstoopia, illusioonitus, surm, üksildus…ma ei oskaks siia loetellu panna kuidagi „morbiidset elegantsi“ – selline omadus võib mingitel pükstel olla ehk…
Aga eelnevad 4 mõistet – ma ei tea, nende mõistete sisu on siiski lahutamatu osa inimlikust olemasolust. Ma ei usu, et see kellega sa üksi jääd, kui sa üksi jääd, ei teaks vastust miks sinagi neist mõtled.
Kas Pasolinil oleks tõusnud vanamutt 4 meetri kõrgusele ja seal päev läbi hõljunud, kui ta oleks salajas tegelikult pisut ikka lootnud, et pole hullu midagi?
Miks on Tõnu püha?
Sest ta suudab käia pika maa maha irratsionaalsuses, kus põhjuse ja tagajärje seadus ei kehti. Või siis vastupidi – seal alles need seadused kehtima õieti hakkavadki.
Tee järgi!
Järgneva definitsiooni on kirjutanud Teater NO99 dramaturg Eero Epner:
Ja näiteks Joachim Lux ning Stefanie Carp on olnud dramaturgid. Mõlemad töötasid suurtes teatrites ja kuulsate lavastajatega, aidates neil määratleda ideoloogiaid, valida välja õigeid lavastajaid ning õigeid materjale ning lõppkokkuvõttes olidki nemad need, kes hoidsid kätt elu, poliitika, seksi, teatri, ökoloogia, kirjanduse, rahaliste suhete, armastuse ja kujutava kunsti pulsil. Kuulsad lavastajad teostasid ennast, dramaturgid aga teatrit. Nüüd juhib Lux Saksamaa kõige ülbemat teatrit ja Carp kogub feimi eduka festivalikuraatorina.
Ja Mati Unt oli dramaturg. Tema oli Übermensch nagu kõik head dramaturgid. Kõige muu hulgas kirjutas ta suurepäraseid tekste, millest teatri jaoks ei olnudki kõige kasulikumad tingimata tema näidendid, vaid igasugune muu kraam, mis tõlgendasid meie kaasaega ja inimesi meie ümber.
Ja Lennart Meri oli ka dramaturg. Nojah. Tema jaoks oli see amet suhteliselt mõttetu vahepostike teel teadagi kuhu.
Ole seksikas, hakka dramaturgiks. Lavakunstikool ootab Sind.
Kursuse juhendaja on Tiit Ojasoo. Vastuvõtt juba käib.
Küsimused: liinuska@lavakas.ee
Aga televisioonis käis Hendrik Toompere ja rääkis tulevastest näitlejatest. Kliki siia ja vaata ERR uudislõiku.
Loomenõukogu toimub Teater NO99-s ca kord kvartalis ning loomenõukogus arutatakse vahepeal esietendunud lavastusi ja aktsioone. Loomenõukogusse kuuluvad nii inimesed väljaspoolt teatrit kui ka teatrist.
15.12.2009
Kohal: Anne Türnpu, Toomas Kiho, Aare Pilv, Indrek Saar, Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semper, Kaarel Oja, Eero Epner, Mart Kase, Gert Raudsep
Puudusid: Tõnis Arro, Liina Jääts, Jan Kaus, Anders Härm, Viktoria Toompere
NO79 Margarita ja Meister
Tiit: Pepeljajev on siin teatris varem teinud „Kirsiaia ja „tsuaFi“. “tsuaF” oligi pigem workshopi tulemuse näitamine kui valmis lavastus. „Margarita ja Meistriga“ tegeles Pepeljajev pikemalt kui oma eelmiste töödega ja ta oli ise ka väga üllatunud, et see läks tehniliselt kohutavalt keeruliseks. Nii lavameeste kui video poole pealt. Kõik realistlikud plaanid, mis tal olid, realiseerusid, midagi väga olulist tegemata ei jäänud.
Ma ei ole viimaseid etendusi näinud. Nägin peaproovi ja esietendust – lavastus arenes võrreldes sellega, mis oli päev enne kontrolli ja see, mis oli esietendus, meeletult. Need olid kaks erinevat lavastust. Kuidas see lõpuks kõik kokku hakkas oli omamoodi väike teatriime.
Kaarel: Ma käisin vaatamas läbimängu, esikat ja Panso-etendust. Oli toimunud veel üks hüpe. Tehniliselt oli jõutud palju edasi, kõik oli valmis, ja Pepeljajev tegi enne tsüklit veel kolm päeva proove ning asi oli muutunud paremaks.
Anne: Mul oli kahju, et kõik tehnilised asjad valmis said. Näiteks kus Marta kõlkus nööri otsas, see oli ilma videota parem. Kujutlusele jäi rohkem ruumi.
Toomas: Ma mäletan, et pärast esikat toimus üleval istumine ja minu imeks olime meie Annega ainukesed, kes pidasid seda õnnestumiseks. Olen nõus, et kõige ägedam Pepeljajevi asi siin – kaugelt üle “tsuaFi” vaimu ja soorituse. Esimene stseen oli, tõsi, higine ja ei läinud korda, nad ei olnud omas elemendis, kuid pärast kandis tekst kogu selle trupi meie ette. Oli päris ilus ülevaatus Toompere kursusest ning ka Bulgakovi tekstist. Kõik olulised asjad viimasest olid olemas. Ja täpselt: ei tapetud liigselt vaataja kujutlusvõimet, aga ärritati piisaval määral. Näiteks ikonostaas, mis nad lakke tegid, oli super.
Anne: Ma nägin esimest korda tervenisti, teine ja kolmas kord poole pealt. Kui hakkasin poole pealt vaatama, siis oli väga keeruline maailma sisse minna, ja siis mõtlesin, et kuidas lavastaja on algusest peale ehitanud üles süsteemi, et tõmmata kaasa ja anda keel kätte. Hiljem ei peagi pingutama, ta viskab märgi ja vaataja jookseb järele. Poole pealt vaadates mõtled, et ei ma ei jookse selle järgi. Lihtsalt see kuidas algusest peale sind liistule tõmmati, see oli väga ilus.
Toomas: Siia teatrisse sobitus ta samuti kenasti. Üksikutest episoodidest kokkulapitud lavastus, mitte sujuva süžeega draamalavastus. See tekitas ühtse elamuse. Isegi inimene, kes ei ole tekstiga kursis, saab loo kätte.
Indrek: Raske on meenutada. Esimene, mis meenub, on ikonostaas. Vaatasin seda suu ammuli, see viis endaga ikka väga kaasa. See kontrast mannetu nühkimise ning ikonostaasi pühaduse vahel oli väga lahe. Olin heas mõttes šokis.
Ene-Liis: Mulle pakus eriti palju see, et kui ma sain aru, kuidas nad selle teinud olid, mu vaimustus ei kadunud.
Indrek: Tuleb ilmselt eelkõnelejatega nõustuda, et jälgitavuse poolest oli see kõige paremini jooksev Pepeljajevi lavastus, kuigi oli ka piisavalt palju hetki, mil meenus 90ndate alguse Baltoscandal või kooliteater. Kuid tervikmulje oli väga hea. Mis oli selgelt tuntav: noored ise tahtsid teha füüsilist teatrit. See power, et tehakse isuga ja motiveeritult, oli olemas.
Anne: Tavaliselt on Pepeljajevi asjade puhul tunne, et ta jälgib külmalt, mida autor öelda tahab – ta seisab justkui väljaspool ja seetõttu saabki nii võimsaid kujundeid tekitada. Näiteks “Kolme õe” puhul oli see selgelt tajutav. Siin oli aga tunne, et ta on materjaliga kaasa läinud ja see on temast veidi üle pea käinud. Rääkisin temaga, ja see mulje süvenes: materjal imes ta täienisti endasse ja lõpuni ta seda ei lahendanudki. Kirurgi-värki, mis talle on tegelikult omane, oli seal suhteliselt vähe. Kaasapõlemine tegi sellest aga geniaalsuse.
Toomas: Paratamatult tekkis võrdlus “tsuaFiga”, mida ta igas elemendis ületas.
Tiit: Materjali vahe on meeletu. Mitte, et Goethe oleks kehvem kirjanik. Aga ta ei olnud läinud ju pealugu pidi. Kui ma lapsepõlves esimest korda romaani lugesin, siis tegevused, mis Pilatese juures toimusid, püüdsin ma vahele jätta, et põnevusloo juurde tagasi jõuda, kuid siin keskendutakse just sellele, mis 2000 aastat tagasi toimus.
Anne: Vene kultuuri mõtestataksegi romaanis läbi selle, mis 2000 aastat tagasi toimus.
Tiit: Mulle oligi väga õpetlik vaadata, et too lugu on olulisem kui see seikluslik lugu.
Gert: Ma nägin ainult kontrolletendust. Minu jaoks oli kõige igavam Pepeljajevi lavastus, mis ma näinud olen. Teksti liiga palju, ootasin rohkem kujundlikkust, füüsilist teatrit, tantsuteatrit, milles ta on meister. Ma usaldan Kaarlit, kui ta ütleb, et see on kõvasti paremaks läinud. Aga tookord oli mul kohutavalt igav. Ikonostaas oli võimas, aga see oli edasiarendus “Hamletitest”.
Kaarel: Minu jaoks moodustus lapiteki-tervik. Seetõttu ma vaimustusin. Aga olen täiesti nõus, et kujundlikkust on siin tõesti vähe. Ta läheb hoopis teist rada pidi.
Gert: Maitseasi. Mulle see rada ei meeldi.
Kaarel: Materjal kas imes Pepeljajevi endasse või käis üle pea, aga teksti juurdetulek oligi tema jaoks vist pääsetee.
Gert: Siiras vaimustus oli pikast tantsustseenist. Mõtlesin, et ei ole võimalik – aga ikka kestab. Ja natukese aja pärast – ikka veel kestab!
Kaarel: 17 minutit 14 sekundit. See oli ainus stseen, mida ma nägin enne esikat, hakkasin puldist poole pealt vaatama ja mõtlesin neli korda, et näe, ikka kestab. Pepeljajev ütles ka: “This is impossible!”
Mart: Pepeljajev lavastas vene keeles. Ta ei teadnud, mida tudengid lava peal rääkisid. Tema tähenduste hulk vene keeles oli palju suurem kui eestikeelses tõlkes. Ja kui proovis olid Alina ja Jekaterina, kunstnik ja tudeng, kes mõlemad mõistsid mõlemat keelt, siis tekkisid tunde kestnud vaidlused, ja Pepeljajev imestas, et “kas neid tähendusi ei olegi?”, “kas te siin aru ei saagi?”. Ja nii edasi.
Anne: Neid kirikuslaavi kohti ei olegi võimalik ümber panna, mida Bulgakov kasutab.
Mart: Mul oli ka enne esikat tunne, et nad räägivad liiga palju ja nad ei saa aru, mida nad räägivad, aga siis jooksis asi kokku.
Aare: See oli vist kolmas või neljas etendus, mida mina nägin, ja ma tajusin, et kõik muu on huvitav, leidlik ja põnev, aga kui hakatakse rääkima, tekivad hõrendikud.
Tiit: Minu jaoks oli ka teksti liiga palju. Hendrik Toompere käis proove päris palju vaatamas, aga see on põhimõtteline küsimus: kui palju sa saad lavastaja töösse sekkuda, kui palju teda aidata. Tulevikus peaks olema kasvõi lavakõne õppejõud tudengite juures, kes tegeleks tudengitega: et mida ja kuidas nad räägivad. Aga antud juhul lisandus teksti järk-järgult.
Toomas: Mind tekstirohkus ei häirinud.
Anne: Rohkus küll mitte.
Toomas: Mul oli pigem hirm, et tantsu on liiga palju, eriti pärast esimesi tantse, mis olid konarlikud ja higised. Aga teksti piisav olemasolu lunastas tantsu.
Aare: Asi ei olnud teksti rohkuses, vaid selles, et see oli lavastamata jäetud.
Anne: Mul on kuri kahtlus, et tekst muutub informatiivseks siis, kui on olemas suu, kuid puudub kõrv. Kui saalis on proovis kõrv, kes kuulab, siis ei muutu tekst informatiivseks. Aga antud juhul oli kõrv puudu.
Tiit: Kuna Pepeljajev lavastab ilma tõlgita, siis jäigi üks aste puudu.
NO78.5 Solaris
Tiit: Kõik vist ei näinud seda.
Aare: Mina kuulasin asja lõpuni. Oli täpselt see, mis ta olema pidi – võeti raamat ette ja kuulad. Aktsioonis ei olnud minu arust erilist ambitsiooni, aga sellisena, nagu ta oli, ta toimis.
Anne: Mina mõtlesin nii, et kui Toomas oleks seda raamatut ette lugenud, siis ma oleks kuulanud lõpuni. Vaatamata diktsioonivigadele on tal nii võimas aparaat kõrvade vahel, et mul oleks olnud seda väga huvitav kuulata. Aga see, mis näitlejate suust tuli, oli lihtsalt mannetu. Mul oli sellepärast häbi. See oli toores tekst, ja minu arvates oli väga halb. See oli rumal, rumalate inimeste loetud tekst, nad ei saa lause struktuurist aru, nad ei valda võõrsõnu. Ma saan aru küll, et see oli esinemissituatsioon, aga see oli ikkagi minu jaoks kole. See ajas mind närvi ja läksin ära. “Solaris” ei saanud sellest küll midagi paremaks. Lisaks õua-õua muusika, tuled ja viled – oleks tahtnud vähemalt mingit vastandit sinna. Väga halb oli, mulle oleks nagu liiga tehtud. Olin täiesti solvunud.
Indrek: Mul nii dramaatilisi kogemusi ei olnud. Mulle tundus, et näitlejatel oli pohmell nagu minulgi. Kas see nii oli või mitte, aga see kirjeldab minu arvates, kuidas teksti loeti. Mina ei saanud lihtsalt üldse aru, kuhu ma tulnud olen. Kui ma olin lugenud sissejuhatust kutse näol, tulnud kohale, asetad selle paratamatult sinna ruumi, mis siin majade vahel on, siis mitte et oleks pidanud väga otseselt suhestuma, aga ma oleks aktsioonist paremini aru saanud, kui seda oleks tehtud “Lidos”. Ma ei saanud üldse aru, mis toimus. Ma ei vaadanud ka väga kaua. Ambitsioon oli olemas, aga mingit seost millegagi oleks tahtnud siiski omada.
Anne: Kui ma lugesin reklaami, siis jäi mulle mulje, et Hendrik Kaljujärv ja teised püüavad heliliselt mingeid erilisi ruume ehitada. Teiseks: kui tahta, et võõras tekst hakkaks lugeja käes kõlama, siis tuleb anda aega kümme minutit, et tekiks tervikutaju. Kui näitleja on kõik nipid ära proovinud, siis lõpuks muutub tervikuks. Näitlejatel olid liiga lühikesed jupid.
Kaarel: Mul oli kaks asja sellega seoses. Esiteks: mis see on? mida tehakse? Lihtsalt raamatu ettelugemine ei saa vastus olla. Suutsin kaks asja välja mõelda, mis ta võiks olla. Ta on kas (a) sport. Kas tõmbame lõpuni välja või mitte, kuid siin tekkis tugev paralleel “99x”ga, kus tegi üks mees pikemalt ja peast; või (b) küsimus sellest, kas kuuldemäng kui selline saab saada minu jaoks põhiasjaks. Kuuldemäng on raadios ja põhiasi on istuda autos, aga nüüd küsimus, kas põhiasjaks muutub hoopis kuuldemäng. Vastus oli aga see, et helimontaaži oleks ikkagi vaja – kui läheb sassi, siis on vaja uuesti kokku lõigata.
Sellega olen nõus, et heli+valgus+video hakkas segama. Võib-olla oleks lahe olnud, kui tuli oleks põlenud, istutaks laua taga ja loetaks ette. Kuuldemängu-asjast lähtudes.
Mart: Mind häiris üks tehniline asi. Läksin tribüünile, aga seal olid ekraanid ja siis lasti alguse instruktaaž sinna. Sõnadena projitseeriti. Aga ülemised ekraanid olid nii valesti suunatud külgede peale, et inimesed ei näinud neid. See läks täiesti kaduma, mis see instruktaaž oli.
Aare: Minu jaoks side kaubakeskusega tekkis. Mul on aktsioonist hea mälestus. See seos ongi väga lihtne: oli vastamine küsimusele, et misasi on “Solaris”? “Solaris” on tegelikult romaan, ja me käime romaani läbi, me näitame teile, mis on “Solaris”. “Solaris” ei ole koht, kus on “Lido” jne. See oli kuiv demonstreerimine – tal ei olnud performatiivseid ambitsioone. Romaani läbilugemine, mis võtab teatud aja – ja see aeg võeti.
Istusin üleval tribüüni ülemises otsas, ma nägin kogu tervikut, ja minu jaoks oli väga mõnus, kuidas näitlejate taga oli istuvate-lamavate inimeste hulk, ja kui nende peal tekkisid valgusmängud ajal, mil räägiti Solarise merest, siis muutus publik ise illustratsiooniks, nemad olidki Solarise meri. Aga selleks oleks pidanud üleval olema ja kogu asja ära nägema.
Gert: Tehniliselt jäid mitmed asjad tegemata, sest oli kõva tuul – näiteks oli mõeldud, et see lugemine projitseeritaks maja ette. Heli oli, aga pilti ei olnud.
Meil ei olnud ette valmistatud lõike, igaüks luges kaua luges.
Anne: Aga kui oleks pikemalt lugenud, siis oleks tervikutaju tekkinud.
Gert: Oli ka hämar, ja kui silm väsib, väsib ka mõte – sa ei haara ridu. Rahulikult laua taga lugemine oleks võimaldanud rahulikumat kontsentratsiooni. Mina ilmselt teadlikult kiirustasin pärast, nagu Saadoja kirjutas – et püüdsin kiiresti õhtale saada, sest tundus, et saame nelja tunniga hakkama. Aga väsisime, läks üle kuue tunni. Spordis ei olnud asi, meie peame igal juhul vastu, publik ei pea.
Tiit: Minu jaoks jäi kontseptsioon segaseks. Eks aktsioon ongi vaba vorm – tee, mis tahad. Aga ma ootasin, et kui näitlejad teevad aktsiooni, siis teevad midagi energilist. Aga võib-olla on see vale ootus. Ma olin jube väsinud, kui ma tulin vaatama, aga kui inimene, kes loeb, eksib järjest sõnadega, siis see ajas nii närvi, et mul ei õnnestunud ka magamajäämine, mida üritasin.
Ühelt poolt saan kontseptsioonist aru – et ta haakub “Solarisega”. Aga praegu on tunne, et siinne “Solaris” (etendus) jäi tollele “Solarisele” (maja) alla, kuigi see romaan ilmselt ise on üle.
Gert: Meie omavahel õnnestusime küll. Suutsime läbi häda lõpuni lugeda ja lõpp oli päris raske, võib-olla sellepärast saime ka paremini aru, mida Sarv tegi, kuigi need on võrreldamatud asjad.
Indrek: Aga kus see idee tekkis?
Tiit: Kunagi oli kokkulepe trupiga, et see osa, kes ei tee “Woolfis” kaasa, teeb sügisel kolm-neli aktsiooni, et nad rooste ei läheks ja nii, kuna paljudel ei olnud kaua midagi teha olnud. Neist aktsioonidest realiseerus ainult “Solaris”.
Anne: Keldris me rääkisime ja siis Tiit ütles mingi asja peale, et “Kuidas see võimalik on, lavastaja on ju tahe”. “Solarise” häda oligi minu arvates tahtetus, lavastaja puudumine.
Toomas: Ma küll ei näinud, aga olen kuulnud erinevaid arvamusi. Aga iseenesest see, et NO99 tegi aktsiooni sama nimega, mis kaubanduskeskus, jääb paljudele meelde tiksuma. Ühiskondliku tukse tõttu see teatrisse sobis. Kahju, et tulemus siis tuli selline, nagu kuulda. Aga turunaiste jaoks on see mingi märk.
Ja kuuldemängu kohta – ei maksa meelt heita, sest eesti teatris on palju lavastusi, mis on kuuldemängud, mis tuuakse lavale “lavastuse” nime all.
Ene-Liis: Nõustun, et seda oli vähe. Kui ma kuulsin pealkirja, siis ma sain aru, et ükskõik, mida tehakse, on selge, et inimesed tulevad siia ootusega, et me võtame seisukoha, mis me kaubanduskeskuse suhtes teeme. Ideena on ettelugemine ilus ja puhas, aga kuue tunni jaoks on seda liiga vähe. See on veidi nagu lihtsama vastupanu teed minek – saad vastuse esimese kahe minutiga. Ja kui midagi ei järgne, siis on pettumus. Ma ise improviseerisin näiteks hiljem, et oleks võinud panna lugemise ajal mingi videotausta kaubalaadimisest või midagigi. Nii et jäi väheks. Teiseks ma eeldasin, et materjal on nii selge, et näitlejad ei piirdu lugemisega, vaid hakkavad midagi tegema.
Aare: Lõpus hakati midagi tegema.
Gert: Aga me ei leppinud neid kohti kokku.
NO78 Kes kardab Virginia Woolfi?
Anne: Minule see lavastus hirmsasti meeldis. Üle kõige meeldis see, et väga õigel hetkel läksid prožed põlema, hetk enne, kui öeldakse “Koidab”. Päriselt. See pani kontseptuaalse põntsu. Nägin elus esimest korda, kuidas tekst on üles ehitatud nii, et see hakkab iseennast mingil hetkel sööma. Ja see oli väga lahe. Kas loojal on õigus lõhkuda seda, mida ta loonud on? ja teisedki küsimused kerkisid esile.
Gert: Nägin pärast pausi esimest etendust. Mulle üldiselt meeldis. Näitlejatest kõige rohkem Mirtel, sest ta oli selles lahenduses kõige üllatavam. Toompere ja Marika puhul ma natuke teadsin, mida oodata, Mirteli lahendus oli aga ootamatu. Mis mind veidi häiris, oli see koht, kus Toompere jääb üksi ja Sergo tuleb juurde ning seal see lava keerutus – ja mul kadus pärast seda tähelepanu ära. Fookus kadus ja nad ei suutnud seda hiljem üles korjata, tekkis väsimus.
Anne: Ealiste iseärasuste tõttu mäletan veel Pärnu lavastust ja mul oli tunne, et on välja kärbitud lause, kus mimm ütleb, et te ei tohi tappa! Mul oli tunne, et just see oli Mirteli puhul puudu. Muidu mulle Mirtel kohutavalt meeldis.
Tiit: See lause on esimese vaatuse lõpus. Ja sealt oleme me teksti veidi kärpinud. Muide, Albee on ise mõned aastad tagasi Kullakese pea täienisti välja kärpinud. Sellest, et poega tegelikult pole, saab uue variandi kohaselt vaataja alles lõpus aru.
Indrek: Targasti kärbitud, sest loo seisukohast pole sel tähtsust. Samas Mirtel teeb seda väga hästi.
Vabandan ka seetõttu, et ma heldin liiga kergesti, kuna viibin päevast päeva staaridest kubisenud rahvateatris ja professionaalide juurde tulles muutun härdaks. Aga mulle läks see lugu jubedalt korda. Võib-olla on asi ka lähenevas keskeas. See, kuidas te jutustate lugu armastusest, on niivõrd selge, valus ja mitmekihiline, et ma huvitaval kombel ei ole võimeline tagantjärele näitlejatehniliselt mingeid asju välja tuua. See, kuidas lugu jookseb, on niivõrd võimas ja mitmeplaaniline, et kõik see trikitamine, mida muidu näed – “oi, kuidas kolleeg trikitab!” – selle jaoks aega ei jäägi. Katarktiline etendus.
Ma olen täiesti nõus, et Mirtel teeb väga hea ja kõige ootamatuma rolli, aga tegelastest on Kullake mulle kõige tähtsusetum. Tema olemasolu on vajalik, aga tema valu on alles ees. Ka poiss peab laval olema, ilma temata ei saa. See, mis tekib George’i ja Marthaga, see on siiski olulisem.
Kui keegi pärast etenduse vaatamist küsis, et kuidas oli, siis vastasin: “Läks korda. Läbi mõeldud, läbi viidud, selgelt ülesannetes kokku lepitud.” Aga sain teada, et üks lavastaja on öelnud: “Siin polnud lavastajal ju midagi teha.” See oli absurdne mõte.
Gert: Ma ei saanud aru lavastajate kontseptsioonist, et kuhu see rõhk siis läks just nende mängus läbi lapse. Rida oli selge, aga lavastajate kaaluasetusest ei saanud ma aru.
Ene-Liis: Lapselugu on kättemaksu teenistuses. Sa võiksid mõnda teist etendust vaadata, see oli halb etendus.
Indrek: Eelmiste “Woolfide” puhul teadsin ma algusest peale, et see on mäng, aga teie lavastuse puhul sain sellest alles lõpus aru.
Anne: Ma mäletan Pärnust miskipärast ainult Üksküla. Ainult Üksküla. See trupp, mis praegu oli, on minu meelest tervikuna paremal tasemel. Seal oli staar ja siis statistid, aga siin olid kõik asja eest väljas.
Gert: Mulle meeldis selles mõttes, et George’i ja Martha armastus tuli väga ilusasti läbi vihkamise välja. See oli väga ilus. Väga suur armastus.
Indrek: Ma ei olnud ka varem aru saanud, et see on armastuslugu. See oli olnud minu jaoks tagaplaanil.
Gert: Noorsooteatri lavastust vaadates ma küll ei mäletanud, et nad nii palju jõid. Mõnusat joomingut seal ei olnud. See oli väga lahe.
Toomas: Joomise kohta. Esietendusel olin koos Jaak Allikuga, vaatasime multikat koos ja Jaak Allik ütles: “Selles etenduses hakatakse väga palju jooma.” Tema teadis seda ette, kogenud teatrivaataja, nagu ta on.
Lavastus on esiletõstmist väärt mitte armastusloo katarsise tõttu, mis on melodramaatiline lühiresümee, vaid seetõttu, et ta on lavastusena tervik.
Järgnev Toomas Kiho tekst on hilisem põhjalikum lisandus kirja teel:
Kui on truppi võetud selline võimas karakter(näitleja) nagu Marika Vaarik, siis varem või hiljem peavad mängukavasse tulema ka rollitükid, st sellised, kus näitleja saab etenduse algusest lõpuni ühe karakteri närida ja arendada. See on suur šanss karakterrollide küpsetamiseks, ning annab selle ampluaa tegijatele rohkesti eneseteostsuvõimalust. Seega pole ime, et klassikaline Albee näidend Nos ette võeti. MV on ka suurepärane ning ei lase laval kellelgi endale kohta kätte näidata või end nurka suruda.
Teine naisosatäitja Mirtel Pohla pidi leppima pisema ning vähem võimalusi pakkuva rolliga, mille konstruktsioon juba autoril üsna üheplaaniline on. Siiski tuleb tunnustada MP võimet ka üheplaanilisest tšikist välja mängida värvikas karakter. Kahju isegi, et ta harva psühholoogilisi rolle teha võib. Näitlejameisterlikkus = etüüdikunstnik on ta nagunii tasemel. Sooritus võimas – lihtsa(meelse) tütarlapse seest on ta osanud välja mängida, vaatajani tuua hoopis suure sõnumi, ta on niivõrd sees osas.
Meestest. Hendrik Toompere on võimas. Laval kasvab ta alati pikemaks kui muiduelus ongi. Mängib alati lava täis. Kogu aeg midagi juhtub, tegelane on kogu aeg situatsiuooniga kaasas, osaline, tegelikult aga valdab oukorda. Antud, veidi higginslik roll, kus mäng ja teiste inismeste ärakasutamine ja mängu ning päriselu piirid üksteiseks üle lähevad, annab muidugi võimalust. Paljuks. Ja HT kasutab selle ära.
HT on laval alati võimeline võtma peaosa, see on talle alfa-näitlejalikult omane. Meenutame tema viimase paari asta töid – külmetav kunstnik Konrad Mägi ja Bulgakov – kõikjal on ta enda rolli mänginud suureks (füüsiliselt adutavalt priskemaks kui HT ise on).
HT on nagu mäslev meri, mille voogamist on huvitav jälgida. Nojah – juba siiski salongi näidendiks kvalifitseeruvas Virginia Woolfis suudab ta mängida „särgi märjaks“. Teistele ei peakski palju ruumi jääma. Polekski vaja, huvitav on ju merd – toomperelikult mäslevat – omaettegi jälgida. Aga ruumi jääb muudelegi (õieti HT partnerid võitlevad selle endale kiiduväärselt välja) – ja see teebki lavastuse tugevaks.
Kui mere-kujundiga edasi minna, siis on selge, et merd on huvitav vaadata konfliktis, kokkupõrkes kaldaga, kui mäslevad veed tormavad rannale, purustades enda vastu kallast. Selliseks kaldaks on teine meesosaline Sergo Vares. Ta on vaieldamatult ja vabatahtlikult staatilisemasse rolli aheldatud, tema enesekehtestamise abitus, õpitud …, on siiski empaatiattekitavad, ta purjus olek jne… Tema karakter on palju sügavam kui esmavaatamisel on tähele pandavgi. Tegelikult on ka SV kehastatud tüübis palju rohkem sees, kui vankumatu halli ülikonna seest otse silma kargab. Põlvkondade vaheline konflikt tuleb selgelt välja. Viidates samale konfliktile ka ühskonnas ja inimkonnas laiemalt. Seekord saab võidu vanem isane, tema on see, kes teistega mängib, teised on veel kannide rollis. See vastab vana hea inglise stiilile, milles lõpuks kogulavastus ju vormitud ongi.
Lava pöörlemine kui virvarlik unenäolik joove, element ojasoosemperlikust äkkteatrist.
Ja mis veel. Lavastuse tugevusest annab märku veel üks asjaolu, mida harva jälgida saab. Nagu hea raamatu (või veini) puhul: uuel ülevaatamisel (käisin ka 9.12 etendusel) kulgeb aeg hoopis teistes tempodes. Vaataja oodatud sündmused ja stseenid-olukorrad jõuavad kätte hoopis teises subjektiivses rütmis. MP jääb täis teistes kohtades, tormab esmakordselt oksendama hoopis teisel ajal, mõni intensiivsust kandev stseen laseb hoopis teisi nüansse välja paista jne. Koguni jah - ka ruum, lavaline ettekujutus on veidi teisem. Nii vähemalt tundub. Rivilavastuste puhul seesugused aja ja ruuminihestused adutavad pole. Küllap on ka hea raamatu tundemärk see, kui lugu ülelugemisel end tesiti kätte annab, samasuguseid kõverdusi kaasa toob. Siit võiks otsida ka hea teatrilavastuse kriteeriumit…
Kaarel: Peaksin tulema uuesti vaatama. Olen näinud ainult kolm korda.
Minu esimene emotsioon: tohutult lahe! Mida edasi, seda enam tekib küsimusi. Seetõttu oskan rääkida üldisest praeguseks hetkeks settinud emotsioonist.
Pean ära ütlema: Mirtel on erakordselt lahe. Rääkisin ühe Soome lavastajaga, kes oli meeletult kaua tegelenud “Woolfiga” ja tema jaoks on see kõige olulisem näidend üldse, ja ta ütles: “Selles näidendis on Kullakese roll kõige raskem ja keerulisem. Miks? Sest kõigil teistel on oma väga selge maailm, mida nad tekstiga edasi annavad, aga Kullakesel ei ole seda teksti, et ta saaks oma maailma edasi anda. On üksikud repliigid.” Kuid Mirtel mängib Kullakese maailma kõigi teistega võrdseks, kasutades vaid üksikuid repliike. See on pööraselt kihvt. Nii vähesega teeb end teistega võrdseks.
Samas tundub, et natuke liiga suur põmmutamine käib algusest peale. Peaks algama madalama nivooga, väiksema omavahelise energiaga, et ta kasvaks suureks. Aga kui nad algusest peale kohe omavahel nii… Siis ma ei usu, et nad oleksid võinud 20 aastat järjest niimoodi elada.
Gert pupsudes: Kaua sa, Kaarel, oma naisega koos oled elanud?
Anne: Armastus on kattevari, tegelikult on jutt loomingust ja loomisest. Ja seal on õigustatud säärane põmmutamine.
Gert: Noorsooteatri etendusest ongi meeles, et tulid koju kaks unist tüüpi, kes hakkasid juba patja pehmeks kloppima, aga siin lavastuses mulle väga meeldis, et hakati kohe tuliselt panema.
Kaarel: Jään siiski endale kindlaks: kui algus oleks leebem olnud, siis kulminatsioonid oleksid paremini välja tulnud.
Aare: Mis on kulminatsioon? Minu jaoks see, kui prožektor põlema läheb. Seetõttu ongi alguse põmmutamine õige – muidu jõutaks lõpus tagasi algusesse. Nüüd ei jõuta, lõpp erineb algusest.
Mart: Nii palju, kui mina teatris olen olnud, siis üldiselt eelmise päeva etendusest ei räägita, aga “Woolfi” puhul tahab Sergo alati rääkida eelmise õhtu etendusest.
Indrek: Üks koht siiski. Kui Eints endale pudeli pähe puruks lööb. Ma ei tea, mis valesti oli.
Gert: See oli teater. Mul oli sama tunne.
Indrek: See algas sellest pihta, et ta tuli uduse pudeliga, hoidis seda rätiku sees, ja siis lõi pudeli endale pähe puruks – tekkis rida, mis muutus liiga tehniliseks.
Toomas: Minu arvates oli asjakohane.
Anne: Väga efektne.
Toomas: Minu arvates ei olnud lavastus tulemusele orienteeritud. Mulle meeldis protsess, mitte suunatusega prožektorile.
Anne: Aga see oli väga õige hetk, mil tuli põlema läks. Ma sain aru, et see lugu on loomisest, loomingust, kas on õigus lõhkuda loojal enda poolt loodut.
See, kuidas Toompere muutus abitust teadlasest mängumeheks, oli huvitav. Teadlase abitus oli väga täpne. Üksküla mängis kohe mängumeest.
NO77.5 Täna õhtul Jaak Prints
Toomas: Mulle tundus teatraliseeritud seltskonnažurnaalina. Räägib oma elust, kujunemisest jne. Tonaalsuse poolest kummastas aga see, et ei jäädud žurnaali juurde, vaid pigem nukra alatooniga. Pierrot’lik peategelane. Seetõttu oli ka huvitavam vaadata.
Aare: Mina olen entusiastlikum. Mulle väga meeldis ja isegi niivõrd, et see tundus korraliku ilusa lavastusena – seda võiks mängida veel. Muidugi, ei tea, kas ta siis nii hea välja tuleks, kui Jaak mitu korda mängiks. Ühelt poolt tõi välja Jaak Printsi kui näitleja diapasooni – mis ta endast näitlejana kujutab, erinevad nurgad.
Ja teine asi: ta muutus ka üldistuseks näitleja kohta. Näitleja otsalõppemise kohta. “Enne, kui ma ära lähen” motiiv kandis väga ilusti lõpuni välja kuni pausini pärast Jaagu lahkumist.
Väga meeldis. Üks märk on alati minu jaoks see, kui ma järgmisel hommikul tõustes hakkan eelmise õhtu peale mõtlema. Nüüd juhtus sama. Järelmaiguna muutub järjest paremaks, kuigi juba tollel õhtul väga meeldis.
Gert: Vaatasin väga erapoolikult, sest kolleeg saadeti üksinda vaenlase vastu… Istusin esimeses reas, valmis teda püüdma, kui ta kukub. Näitleja loomusest ei rääkinud ta mulle. Pigem sellest, kuidas üks mees tuleb ja kas ta suudab ilma harjutamata hoida ennast huvitavana ning publikut peos – ja ta suutis. See oli katsetusena väärt, ja väga karm katsetust. See, et “ma lähen ära”, tõi sisse mingi võltsi noodi. Aga väga lahe oli. Aeg kulus märkamatult. Istusin maas patjadel, mis on ju raske – põlved mul enam ei kanna, aga aeg läks kiirelt. Kummardus Jaagule, et ta suutis niimoodi minna ja olla. Kui norima hakata, siis see pealkiri vist ei võimaldagi, et ma saaksin päriselt Jaagust midagi teada, aga seda ei saagi teha, ei olegi vaja. Žurnaal jääb ka alati päris-inimesest veidi kõrvale.
Ene-Liis: See, et ta suutis tähelepanu nii kaua hoida, oli küll kümme punkti. Üldistuseks jaoks läks Jaagul liiga hästi. Üldistuse jaoks oleks vaja nii ülemisi kui alumisi punkte. Praegu olid ülemised toonid.
Gert: Sarve aktsioonis oli ka nii: mees küttis liiga suure tempoga minema. Võib-olla oleks praegu pidanud minema samamoodi.
Ene-Liis: Ma ei mõtlegi, et Jaak oleks pidanud laval näitlejana ebaõnnestuma, vaid seda valu oleks pidanud rohkem olema. Seriaali koht oli valus, aga publik naeris.
Toomas: Minu arvates oli valu piisavalt.
Ene-Liis: Ega me päris Jaak Printsi ei näinud, see oli ettevalmistatud asi.
Mart: Mina sain hästi suure elamuse. Kohati ma jäin uskuma, et ta on elus viimast korda laval. Mitte teatris, vaid inimesena ta on teinud selliseid lõppe, ja see oli väga valus. Lugu oli ju räägitud minevikuvormis. Kui ta kordama hakkas, et läheb ära, siis ma sain aru, et ta ei lähe ära. Arvan, et nn tavapublik ja teatriinimesed said täiesti erinevalt aru.
Irooniat oleks võinud rohkem olla. Seda ilmselt ongi raske teha, eriti endast rääkides. Siirust oli palju, aga karmi elu üle nalja tegemist oleks võinud rohkem olla.
Toomas: Seda oli ju väga palju.
Kaarel: Tohutu respekt ja rõõm Jaagu soorituse üle. Hoida publikut käes ja mängida samas stseene sinna juurde. Tegelikult see Jänese-stseen, mis on väga keeruline, sa vaatad teda, ja saad aru, et ta teeb üksinda seitset inimest järgi, ja saad aru, keda ta mis hetkel teeb, nii et kokkuvõttes väga uhke sooritus. Oleks olnud samas ka lahe, kui Jaak oleks kuulnud, mida kriitikud räägivad. Püksteasi jooksis kokku – ja see oli halb, et see nii juhtus, sest Jaak valmistas ette puänti, ja see sai rikutud kriitiku poolt. Pool tundi vaadata ekraani pealt oli nii ja naa. See oli soojendus, aga jõudis üle soojeneda. Oleks tahtnud näha tema reaktsioone ja hilisemaid sillaehitusi.
Toomas: Publikus olles tundus, et ta võis kuulda.
Kaarel: Kohti, kus oleks võinud kaasa tunda, jäi väheks. Eneseirooniat oli, aga kohti, kus talle kaasa tunnen, et mul on tast kahju, seda oli vähe.
Kokkuvõttes jäi äraminemise-pedaali vajutamine arusaamatuks. Lähtepunktina ilus, aga lõpus muutus asjaks iseeneses ja ma ei saanud aru, mis asjaks.
Tiit: Siin oli kõige raskem see, et ühel hetkel hakkasime tegema monolavastust. See, mis ta rääkis, ei olnud ju kõik tema jutud. Samas valmistasime lavastust ette nagu aktsiooni: mida ta räägib, mis järjekorras, see selgus samal päeval alles. Seega ei olnud spontaanne purse ega ka läbitöötatud lavastus.
Kriitikud pidid rääkima viis minutit igaüks, aga nad rääkisid kokku pool tundi. Tagantjärele tarkus on muidugi see, et võib-olla (Jaak) olekski võinud kuulda (mida nad rääkisid).
Aga see, et Jaak on suuteline tegema kõige paremas mõttes stand-upi, sai tõestatud. Eriti pärast hommikust proovi mõtlesin ma, et tõesti võiks lavastuse teha, ja teekski lavastuse, parandaks vead ära. Aga praegu on tunne, et teatrist kõnelevatest lavastustest on küllastumus.
Kaarel: Stand-upi mõiste laienes. Ta suudab teha nalja ka nii, et kõik naeravad püksid märjad – see on nüüd selge. Aga samas ka traagilisemad toonid olemas. Lisaks meeldis jubedalt see, et ta oli hämaral alal näitlemise ja olemise vahel. On ta Jaak Prints, kes räägib oma lugu, või on ta näitleja – kord oli ta üks, kord teine.
Oti kümme minutit sümpatiseerisid ka. Mõiste “Jaagu roll Jaak Prints” andis asjale ette armsa sutsu.
Toomas: Elamus, millega saalist lahkusin, oli võrdne lavastusest saadud emotsiooniga – kunstiline teatrielamus. See samastas lavastusega. Samas oli liiga palju metaviiteid, mis viisid ta aktsioonide ritta – nõudis konteksti tundmist. Täieliku teatrielamuse saamiseks ei saa olla nii palju näitlejat ennast sees. Jänese-stseen oli parim näide hallist tsoonist: teiste eest näidates oli ta näitleja, pärast aga tema ise. See oli traagika. Oligi minu arvates liiga traagiline see aktsioon.